Isadepäev on püha, millega märgitakse ära meeste rolli laste kasvatamisel ning avaldatakse tänu isadele ja vanaisadele.
Nõukogude Liitu kuulumise ajal üritati isade austamist ühendada armee aastapäeva ehk 23. veebruariga, millega toodi esile isade kui sõjameeste olulisus. Ka nüüd, 21. sajandil on militaarstruktuurid hakanud kasutama isadepäeva oma tegemiste propageerimiseks.
Rohkem kui meest-militaristi ja võitlejat, vajaksime tänapäeval siiski mehi ja isasid, kes hindaks pehmemaid väärtusi – kodu, peret, häid suhteid lähedastega.
Isadepäeva pühitsemise algatas 1909. aastal Sonora Dodd Washingtonist. Tema soovis austada oma isa, Ameerika kodusõja veterani William Smarti. Sonora ema suri kuuendat last sünnitades ja vapper farmer kasvatas vastsündinu ja viis suuremat last üksinda üles.
Täiskasvanuna isa tahtejõudu ja isetust mõistes soovis abiellunud tütar austada oma isa ja teisi temasuguseid ennastsalgavaid isasid erilise riikliku tähtpäevaga.
Ameerikas meenutatakse sel päeval mitte ainult isa, vaid kõiki neid mehi, kes on elu jooksul aidanud ja olnud olulised: onud, vanaisad, vanemad vennad, kasuisad, ristiisad.
Sel päeval soovitatakse viia isale kohvi ja saiakesi voodisse, võtta midagi perega ette, kutsuda paps välja sööma ja kinkida midagi armsat, näiteks omavalmistatud kaart või uus lips. Aga ka lilli võib kinkida.
Ametlikult on isadepäeva lilled punane ja valge roos. Valget värvi lilled on mõeldud lahkunule ja punast värvi lilled elavale isale.
6. november 2015
