Eesti parim loodusajakirjanik Tapio Vares vaatab mind alati mõistmatu näoga, kui hakkan talle kiitma kõrgeid lumevalle. Lumi katab roheluse ja saabub igav aeg, kui midagi ei idane, tärka, kasva ega puhke õide. Täiesti mõistetav.
Nii hea meel kui mul saabunud suusalumest ka pole, kaasneb sellega ka võitlus autoga teel püsimiseks ja lumevaba aja eelistamine tundub aina mõistlikum.
Lumi katab lisaks taimedele ka maanteed ja nii idülliline kui see algul ei tundu, algab sellega Hiiumaal ohtlik aeg. Üks asi on linnast soolalumesupist tulnuna rõõmustada puhta auto ja Soome kelkudega memmede üle, hoopis teine tera aga lumistel ja libedatel teedel igapäevaselt püsida. Kuigi mul ei ole midagi halba öelda teemeistrite töö kohta, on mul Hiiumaal talvel autoga sõites siiski hirm.
Kõik on väga loogiline. Teemeistrid teevad oma tööd ja lükkavad lund ning puistavad soola nii, nagu seadus ette näeb. Mõistetav on ka see, et isegi kui kõik teedemehed oleks korraga ja pidevalt lund lükkamas, ei püsiks teed täiesti puhtad. Osa lund sõidetakse kinni ja suurematele teedele tekivad lumevabad rööpad. Kuna liiklus on aga suhteliselt hõre, saab paljudes kohtades sõita üks rattapaar nö keskmises rööpas – kui vastu tuleva auto eest ei ole vaja tee serva poole hoida, tekibki rööpaid teele nelja asemel kolm.
Häda on käes siis, kui sellisel kolmerööpalisel teel kaks autot siiski kohtuvad ja vähemalt üks juhtidest on algaja või talvesõiduga vähe kogenud. Talve jooksul sügavaks kulunud rööpast auto väljakeeramine on sel hetkel vajalik, aga võib ebaõnnestuda ka kogenumal juhil. Või võtab üks autodest selleks kiirust maha ja taganttulev kolmas auto ei oska sellega arvestada. Ohtlik igatahes.
Lihtne on sõita ilusti ettesõidetud jälgedes, ma teen seda ise ka, aga prooviks sel talvel teisiti. Prooviks nii, et sõidaks kõik oma teepoolel juba esimesest lumest alates, et tekiks kaks rööpapaari, kummagi teel kohtuva auto jaoks. Nii ei tunduks see märtsikuine libedus ka enam ohtlik. Teeme proovi?
