Eesti Ekspressis ilmunud anonüümse artikli valguses tunnen, et võlgnen oma kogukonnale selgituse.
Kõigepealt vigade parandus – Kõpu külaselts Valguskiir pole kunagi olnud minu isiklik omand. Juhatuse liikmeid on alati olnud kolm, mitte mina üksi.
Ka pole praegu juhatusse kuuluv Andrus Roosa minu sugulane. Ehkki mul poleks midagi selle vastu kui nii tore nalja-, laulu- ja töömees mu sugulane oleks.
Kolmas juhatuse liige on küll minu tütar ja juhatusse kutsusin ta selleks, et ise loobuda. Olen kogukonna heaks läbi selle mittetulundusühingu panustanud oma elu ja töö kõrvalt 20 aastat ja mul tekkis lootus, et tütar võtab selle koorma mu õlult. Kahjuks nii ei läinud.
Eriti rasked olid Kõpu rahvamaja taastamise seitse aastat, mil projektijuhina üksi vankrit vedasin. Ja kuigi uus oli kõik, sest polnud ma ju varem ühtki maja ei ehitanud ega taastanud, oli kõige keerulisem raha otsimine projektide omaosaluskohustuse katteks.
Algus oli ilus, majandus kasvas ja seltsil oli helde toetaja, aga siis tuli masu… Pärast seda olen käinud maja edasiehitamiseks raha küsimas maja omanikult, Eesti apostliku õigeusu kirikult, mitmetelt ettevõtjatelt, kutsunud tuntud muusikuid heategevuskontserdil esinema ja muidugi pöördunud hiidlastest riigikogu liikmete poole. Alustatut ei saanud enam pooleli jätta, kuna EL toetuste puhul kehtib kohustus avalikus kasutuses hoone kasutusluba kätte saada ja hoonet kasutama hakata. Vastasel juhul olnuks õigus seltsilt tagasi küsida kogu maja taastamiseks saadud toetus.
Kõige raskematel ja närvesöövamatel hetkedel, kui kasutusloa saamine rippus lausa juuksekarva otsas, tuli appi reformierakondlane Tarmo Mänd ning selts sai tuge kultuuriministeeriumilt.
Sotsiaaldemokraat Kalev Kotkas aitas riigikogu katuseraha saada siis, kui maja oli valmis ja täiesti tühi, aga see tulnuks kohe rahvale avada. Kui uue puurkaevu vesi ei kõlvanud juua, koridoriuksed olid puudu, kingadega kanti kruusa peosaali ja katus oli kaheksa aastat tõrvamata, tuli jälle riigikogu palvele minna.
Kõik see raha, nagu ka Euroopa Liidu toetused, on läinud Kõpu rahvamaja taastamiseks ning selts ega projektijuht pole sealt sentigi saanud.
Alustasin vabatahtlikuna Kõpu arendustööd enne kui peatoimetaja kohustused 2006. aastal minu kanda jäid. Ja pooleli jätta ei saanud. Kuid ajakirjanikuna pole ma rahvamaja rahastajaid Hiiu Lehe veergudel kiitnud.
Tunnistan, et kirjutava peatoimetajana ei ole ma jõudnud pidevalt näpuga järge ajada, millise erakonna lugusid ja kui palju arvamusküljel avaldame. Olen lähtunud arvamuslugude valikul põhimõttest, et kirjutataks Hiiumaa teemadel või oleks kirjutajaks hiidlane või oleks loo saatja näinud vaeva oma loo Hiiumaaga sidumiseks. Erakondlik kuuluvus seejuures on olnud vähemtähtis.
Üksvahe märkasin küll isegi, et Andres Herkeli lugusid sai natuke liiga palju – ta lihtsalt on nii hea sulega ja saadab ka kogu aeg lugusid. Kuna nüüd tuli etteheide, et sotsidest autorite lugusid ilmub rohkem kui teiste omi, püüan autori erakondlikule kuuluvusele rohkem tähelepanu pöörata. Loodetavasti saadavad teiste erakondade kirjutajad toimetuse aadressil nüüd piisavalt lugusid. Ja arvamuslugude jaoks küsige siis pinda ikka peatoimetajalt, mitte reklaamiosakonnast.
Lugupidamisega
Harda Roosna
peatoimetaja
