Eelmise aasta Loode-Hiiumaa külade päev oli ilus ja meeleolukas kokkusaamine, mille lõpetas ühine laulmine. Meie seas oli väga hea pillimees, kes kohandas oma mängu igale ülesvõetud viisijupile ja nii oli koosistujatel üksteiselt kerge küsida: “Aga kas te seda laulu teate?” Mõnda lugu teati, mõnda mitte eriti, aga aitas sellest, kui ühelgi sõnad peas olid ja siis lõid teised kaasa. Oleks selliseid mõnusaid koosolemisi rohkem!
Seal sündiski mõte, et meie rahvakultuuri kuuluv ühislaulmise komme vääriks ehk kohta ka Hiiu Folgil ja peo eestvedaja Astrid Nõlvaku innustusel saabki see teoks. Aeg: täna,
17. juulil algusega kl 15 ja koht: Kassari rahvamaja.
Sissepääs on prii, sest pileti asemel saab ette näidata salmiku. See võib olla vanaema pärandus eelmise sajandi algusest, see võib näiteks olla pulmadeks kokkuseatud lauluvihik ja see võib ka olla “Laulge kaasa” või mõni muu trükitud väljaanne. Salmik võib olla ka peas, tähtis on, et viisi ülesvõtja “oma” laulu sõnu teaks: no nii enam-vähem lõpuni.
Olete vast juhtunud kuulma naljaga pooleks ütlemist, et eestlased on “esimese salmi” rahvas ja eks ta nii tikub tihti ka olema. Kehva mälu üle võib meist igaüks kurta ja selle vastu aitab ainult sagedasem ühislaulmine.
Ma ei mäleta, et oleksin väljaspool kohustuslikku kooliprogrammi spetsiaalselt laulude sõnu õppima pidanud, aga kui malevasuvedel pea igal õhtul “Kaugel, kaugel, kus on minu kodu…” või “Laev tõstis purjed üles…” suus olid, siis pähe need jäid ja on seal siiani.
Ma ei mäleta, et Lauka kooli peod oleksid kunagi ilma üheskoos laulmiseta lõppenud (“Ei takista vallid, ei takista kraav…”) ja neid aegu igatsen ma tagasi.
Muidugi on ühislaulmisel nostalgia mekk manu, sest aitab hoida sidet kaduma kippuva noorusega, aga sel on veel üks oluline (ja järjest olulisem) tähendus – tuua inimesed kokku üheskoos tegema midagi mõnusat. Jätta suured ja väikesed ekraanid korraks sinnapaika ja olla reaalselt koos, vaadata otsa üksteisele, rääkida.
Iga inimene tahab kuhugi kuuluda ja mida suurem on üleilmastumise surve, seda tähtsam on tunda end osana meie rahvast. Kohtumiseni Kassaris!
Valter Parve
