Connect with us

Persoon

Riina Tülp sellest, mis ikka veel paneb silma särama

Pool sajandit Hiiumaa haiglas töötanud nooruslik, soojust ja rahulikkust õhkav operatsiooniõde Riina Tülp (70) leiab paljutki, mis töö juures ikka veel silma särama paneb.
Hiiu Lehe reporter kohtus õde Riina Tülbiga tema EMO vahetuse ajal.
“Kui meil operatsioone väga palju pole, mis ma siis niisama osakonnas olen – siis olengi EMOs,” ütles Riina Tülp.
Enne meie vestlust kontrollis ta veel ega kellelgi abi pole vaja ja sai vastuseks, et üks inimene just käis, aga tema juba sai abi. Õnneks ei ole libedus EMOsse pöördujate arvu suurendanud.
Kutsumuseks meditsiin
Meditsiini õppida oli Riina kindel soov ja tahtmine algusest peale, soov kinnistus keskkooli aegu. Ka Riina õde Karin Poola õppis ühe aasta Tartus meditsiini: “Aga talle see ei sobinud, läks sealt edasi ülikooli.” Mõnevõrra oli tüdrukutele eeskujuks tädi, kes töötas kirurgia­osakonnas sanitarina, kaasaja mõistes siis hooldajana.
Oma ligi 50 tööaastast on Riina Tülp operatsiooniõena töötanud ligi 35 aastat. Aasta oli 1972, kui Riina lõpetas Tallinna meditsiinikooli ja asus tööle kodusaare haigla kirurgiaosakonda.
Oma esimest tööpäeva mäletab ta suurepäraselt, kuna pidi sel päeval apteeki kirja kirjutama. “Nüüd on see lihtne, klõbistad arvutis ja apteegitöötaja ütleb, kas on või ei ole vajaminevat ja toob asjad ära, siis aga tuli kirjutada käsitsi, et tellida ravimeid ja steriile – tol ajal apteegis keedeti viimaseid haigla tarbeks – ja no midagi ei saanud aru, kui alguses mitte tuhkagi ei tea ka,” meenutas ta muigega.
Paljugi muutunud
Mõeldes sellele, mis kõik nüüdseks teisiti on, tõdeb Riina Tülp, et loomulikult on väga palju muutunud tehnika – nüüd on EKG aparaat, arvutid… Arvuti ei ole just see aparaat, millega ta suur sõber oleks, “aga olen selgeks saanud, nii palju kui vaja.”
Algusaegadel tuli isegi tilga­süsteemid ise teha, keeta, et need oleks steriilsed. Või kui praegu tulevad valmis kipssidemed, siis varasemalt tuli ka need kõik ise teha. Selleks olid suured vannid – nagu pool voodit – tõi õde Tülp võrdluse. Tavaline sidemerull, kips ja nii sai kõik kipslahased ise valmis tehtud.
Ise tuli keeta ka haavaõmblusmaterjale, lappida kummikindaid, ise kindaid puuderdada, panna kottidesse. Ka autoklaavid olid hoopis midagi muud kui nüüdsed – siis olid suured trumlid. “Keetsime neis süstlaid ja operatsiooniinstrumente… Süstlanõelu tuli ise teritada, konksud olid otsas, need olid nii nürid,” meenutas ta.
Haigused ikka samad
Tehniline pool tööst on ikka täiesti uus, kuid samaks on jäänud töö sisupool. Ka haigused, millega operatsioonile sattutakse, ei ole aastate jooksul palju muutunud.
“Vanasti oli ikka nii, et töö tuli lihtsalt ära teha, oli siis litsentsi või mitte,” meenutas õde Tülp doktor Turo ja doktor Parolli, kellelt oli väga-väga palju õppida. “Ja kui tuli tohter Talts oma noorte, uute tuultega, siis ka temalt oli jälle palju õppida,” on ta nooremale kolleegile tänulik.
Kui õde Riina tööle asus, oli vanemõe ametis Erna Kuusik, kel heas mõttes eesti­aegne kasvatus. Ta juhendas vaikselt, näiteks tõmmates kapiservalt sõrmega, et kontrollida ega see tolmune pole. Kunagi ei öelnud ta teiste ees, kui midagi oli pahasti, vaid kutsus eemale ja ütles, mida peaks paremaks tegema. Hea kolleegina meenutas ta ka pikaaegset ülemõde Eve Maripuud.
Ka Riina Tülp ise on pidanud noori juhendama. Praegustest töötajatest nimetas ta Karin Tara, keda on saanud töö käigus juhendada.
“Praktikantidele kõigile väga meeldib Hiiumaa haiglas olla, aga siin on see mure, et ei saa nii palju lõigata ja noored tohtrid tahavad väga palju lõigata… no peabki, aga siin pole nii palju juhtumeid,” selgitas ta, miks noored arstid suuremas haiglas töötada eelistavad.
Valem Hiiumaa haiglasse tööle tulemiseks ja jäämiseks on tal siiski olemas: “See peab ikka südames olema, et siia tulla ja siin olla.”
Patsientidega tegeleb õde Tülp nii enne operatsiooni kui selle järel. Neid, kes talle meelde jäänud, on palju, ja nad on hästi tänulikud. Ta ei osanud arvata, mida patsiendid tema iseloomustamiseks ütleks, aga juba see, kui patsient tuleb ja ütleb “Aitäh!”, on nii hea tunne. Tore on ka see kui inimesed, kellega nad muidu tuttavad pole, peale haiglas käimist tänaval vastu tulles tere ütlevad.
Õde Tülbi noorimad patsiendid on olnud kahe-kolmeaastased lapsed, kel adenoide eemaldati. “Nemad olid sellised toredad patsiendid, kes tulid hirmsa nutuga, aga siis said maha rahustatud, tohter lõikas ära ning kui olid üles ärganud, siis jooksid koridori peal, nagu poleks mitte midagi tehtud.”
Hindab noori kolleege
Kui küsida, mis nii kogenud ja kõikenäinud õel haiglatööl veel silma särama paneb, on vastuseks: patsiendid ja haigla noored töötajad, kes teda “välja kannatavad”.
Noorte kolleegide kohta ütleb ta, et nad on vapustavalt head: “Ei raatsigi töölt ära minna, aga tegelikult oleks ikka väga hea kui Riina Tamm tuleks ja ütleks, et tead, ma leidsin meile uue töötaja.”
Lisaks panevad silmad särama koduaia lilled – aed on tal üsna suur ja hoolt sellega palju. “Õnneks on mul poisid, kes mind aitavad,” on ta lapselastele tänulik. “Ja Pilleriin, kes mind aitab.”
Südamelähedased on talle vanad taluaia lilled ja taimed. “Vanad floksid – need on hästi, hästi kihvtid… ja need kiviktaimla kaktused, mis jäävadki talveks maha ja kui need siis õitsevad… vot neid on vahva vaadata.”
Lisaks meeldib talle palju lugeda. Krimkasid selle­pärast, et need viivad mõtted tavaelust eemale, on põnev, aga ei pea ise mõtlema ja saab puhata kui teised st raamatu­tegelased, toimetavad.
Toetus läbi elu
Töö- ja pereelu ühildamine on Riinal õnneks läinud küllaltki sujuvalt. Kui tütred olid väikesed, olid vahetustega töötanud emale abiks ta enda ema ja laste isa.
“Ma ei mäletagi, et oleksin olnud kordagi lastega haiguslehel olnud,” tõdes ta. “Kui mina tööle läksin, siis tegi isa neile patsid pähe, saatis lapsed kooli ja tegi muu vajaliku.”
Pere on juba mitu korda märku andnud, et Riina võiks koju jääda, aga noorte inimestega töötada on nii hea, ütleb Riina ega lase end sellest soovitusest veel häirida.
Öösiti on ta praegu õnneks suhteliselt harva pidanud välja tulema. “Operatsiooni­õde käib vist kõige vähem väljakutsetel,” arutles ta, “ma loodan, et praegu ära ei sõna.”
Soovitused ja soovid
Mõned ilusad soovitused on tal varuks noortele arstidele ja uutele kolleegidele: “Et nad hoiaksid oma patsiente. Et nad kuulaksid neid. Ja et nad teaksid, et nad on selle patsiendi tohter või selle patsiendi õde. Et nad ei suhtuks, nii, et ah, mis sa siia tulid.”
Tema sõnul ongi Hiiumaa haigla arstid just sellised – hoolivad.
Väga oluline on tema sõnul kuulata, mida haige sulle räägib. “Niisama kuulda võib igasugust muusikat, aga korralikult ära kuulata on teine asi. Isegi siis, kui näiliselt tuleb patsient justkui põhjuseta, tuleb teda kuulata ja kuulata, siis mõistad, et tegelikult ongi mure ja on tarvis aidata,” rääkis õde Tülp. “Täiesti tervest peast patsient ikka siia ei tule, et hakata niisama “luulutama” – ikka on mingi põhjus selleks.”
Meie vestluse lõpuks ütleb Riina Tülp välja oma südamesoovi: “Ilus oleks, kui noored tuleks haiglasse tööle. Meil on nii tore kollektiiv, kes üksteist aitab ja tingimused on ka meil head – kui nad leiaks meid üles.”

Veel lugemist:

Uudised

Kütusefirma Olerex varem ööpäevaringselt avatud Kärdla tankla sulgeb nüüd uksed juba kell 23, mis tähendab, et süüa sealt öösel enam ei saa.  Kärdla tankla...

Uudised

Kui paar nädalat tagasi pakkusid jahimehed, et vast on Hiiumaal elanud karu Saaremaale läinud, siis reedel sai Valgu kandis kinnitust, et loom pole ära...

Uudised

Hiiumaa vallavalitsus tegi kolmapäeval otsuse lõpetada töösuhe Kärdla osavalla vanema Aivar Viidikuga ja juba järgmisel päeval töötas tema asemel senine Emmaste osavalla vanem Tiit...

Külalugu

Proovigu vaid keegi öelda, et  Kärdlas asuv Jaburate küla pole küla – nimi teeb kohast koha. Seda kinnitavad tunnustatud jaburoloogid.  Jaburaid on aastate jooksul...