Hiiu Lehe arvates võiks tänavuse arvamusfestivali päevakorda võtta erandid ehk n-ö pretsedendid, mida meie riigijuhid ja ministeeriumid nii väga kardavad luua.
Näiteks ei mahu Hiiu maakond kuidagi Eesti riigi seatud raamidesse, mis tavaliselt põhineb elanike arvul, ning kukub niimoodi riigi prioriteetide tabelist n-ö välja.
Enamasti on just väike elanike arv põhjuseks teenuste kvaliteedi allapoole laskmiseks või saarelt sootuks äraviimiseks. Samas ei taha otsustajad aru saada, et oleme mere taga ja kui ikka lennuk ei lenda ja laev ei käi, peame kõige hädavajalikuga siinsamas saarel ise hakkama saama.
2014. a siseturvalisuse arengukava arutelul ütles maavanem Riho Rahuoja, et Hiiumaa jaoks on tihti suurimaks ohuks Eesti riik enda tsentraliseerimisega ja prioriteetide seadmisega. “Saame sellega efektiivsema riigi, aga samal ajal keskendume väga palju keskmisele, aga tihti tuleb välja, et seda keskmist Eestis lõpuks olemas ei olegi. Prioriteetidega on samamoodi.”
Eesti piirkondade ebavõrdne areng on ammu ja kaugele näha. Seega tuleks arutleda ka selle üle, kas Euroopa toetusraha jagades võiks Eesti jagada piirkondadeks, kus vähem ja kus rohkem toetust vajatakse.
Üle tuleks vaadata ka kohalike omavalitsuste
rahastus, sest olukord, kus neli viiendikku Eesti kohalikest omavalitsustest vajavad abi riiklikust toetusfondist, ei saa olla enam kohalike omavalitsuste suutmatuse põhjus, vaid põhimõtteline viga maksumaksja raha jaotamisel ministeeriumide ja kohalike omavalitsuste vahel.
Otsuste vastuvõtmisel kõiki Eesti piirkondi ühe lauaga lüües on tulemuseks, et maapiirkondade mahajäämus ainult süveneb.
29. jaanuar 2016