Töödejärg Puski õigeusukiriku taastamisel jõudis keeruka sammuni – hoonelt tuli osa katust kraanaga maha tõsta, et see eeldatavalt suve lõpuks peale restaureerimist tagasi oma kohale panna.
Kulus peaaegu kogu kolmapäevane tööpäev, et osa Puski kiriku katusest müürivöö küljest eraldada ja tõsta kiriku kõrvale maapinnale.
Selleks oli ehitusettevõtte OÜ Virrex juhataja Raiko Hiis tellinud Pärnumaalt Laarmann-kraana, mis keskpäevaks kohale jõudis. Hiis ütles, et tema arvestuste järgi oli mahatõstetava katuseosa kaal vahemikus 12–15 tonni ja kraana sai kaalule vastav tellitud. Katuse küljes oli ka nelitise torn, millele juba varem kaitseks puitraam ümber ehitatud. Ruudukujulise “tüki” pindala ulatus Hiisi sõnul ligi 100 ruutmeetrini, küljed 10 meetrit pikad.
Enne, kui kraana jõudis nelitise katuse tõstmiseni, oli vaja katuselt alla toimetada karniisi ja nelitise lahtised kivid, mis töömehed ladusid aluste peale, kinnitasid troppidega kraananoka külge ja saatsid alla. Kõik, mis säilitamist väärt, jäi ootama aega, et uuesti katusele tagasi jõuda. Töömeeste jutust selgus, et ligi pooled kivid, mis nad kätte saavad, pannakse hiljem tagasi. Tänu sellele, et euroalused kivide all on märgistatud, saab tagasipanekul arvestada, millises katuseosas need varem asetsesid.
Ümaravormiline kividest laotud postament on osa nelitise nurgatornist, ainuke, mis neljast alles on. See asetses tellistega kaetud ja kahe maakiviga kaunistatud aluse peal ning sinna oli omakorda kinnitatud rist. Stabiilsuse tagas see, et postamendi sees on ruudukujuline ava – põhjani välja – kuhu sisse käis puupruss, mis risti toetas.
Tõste õnnestus kolmandal katsel
Uue materjali virnast võetud prussidega tugevdatud konstruktsioon oli tõstevalmis, tropid kinnitatud. Raadioühenduse kaudu sai kraanajuht Sergei juhtnööre katusel tõstet jälginud Aivari käest. Käiku läksid ka käemärgid –ikka selleks, et tõste võimalikult täpselt sooritada.
Esimene katse katust kohalt liigutada andis küll lootust – katuse üks serv kerkis umbes 10 sentimeetri võrra, kuulda oli naginat. Kraana mootori tuurid tõusid ja näha oli, et kraananokk kaardus. Paar proovikorda veel ja … juht seiskas kraana.
Arupidamise järel otsustati nihutada kraana meetrijagu kiriku seinale lähemale, lausa tellingute alla. See parandas tõstenurka. “Loodame, et nüüd õnnestub,” ütles töid juhtinud Raiko välja kõigi kohalolijate soovi.
Teine katse. Kraana pingutab, aga katus ei liigu. Lähemal vaatlusel selgus, et katust hoidis kinni jupp korstnat, mille lõõr oli vaheseina sees. Pool tunnikest ja selle takistuse kõrvaldamise järel tehti uus katse. Siis hakkas katus aeglaselt tõusma. Esmalt kerkis see umbes 70 sentimeetri kõrgusele ja hakkas seejärel pöörduma vastupäeva. Kraananokk oli pisut vibus, kuid jõudu jätkus. Vaikselt ja veidi õõtsudes liikus kummalisevõitu objekt platsi kohale, mis kiriku kõrval tema ajutiseks asukohaks pidi saama. Natuke oli meeste abi vaja, et seada asend samasuunaliseks nagu see oli üleval. Kui raske koorem maad puudutas, võis õhus kergendustunnet lausa tajuda. Ehitusmeeste juht oli rahul, ehkki aega kulus kavandatust mitu tundi kauem – taolised ootamatused on vanade hoonete puhul pigem ootuspärased kui ootamatud. Ta ütles, et nüüd, kui katus maas, saab alustada nelitise katuse konstruktsiooni parandamist, samuti tehakse korda karniis.
Kohal viibinud haridusseltsi Edu juhatuse liige Agu Kohari nentis: “Kõige tähtsam on, et me säilitame selle, mis veel alles on, et see rohkem ei laguneks. Sellele saab teha edaspidi täiendusi. Katused peale, uksed-aknad ette, karniisile parandused. Saame ka teha põranda alla, kuna Leader toetas. Siis on meie kirik juba niisugune, mis on elementaarselt korras.”
“See on tavapärane meetod,” ütles muinsuskaitseameti Hiiumaa nõunik Katrin Koit erakordse õhulennu kohta. Ta selgitas, et seal ei olnudki muud võimalust – nelitise talastik oli nii läbi, et üleval ei saanudki midagi teha. “Kogu katus võetakse maha, tehakse maa peal valmis ja tõstetakse üles tagasi ning pärast tõstetakse ka kuppel sinna peale tagasi,” kirjeldas ta tööde käiku.
Muinsuskaitseameti restaureerimisnõuniku Dan Lukase sõnul arvestab restauraator, kas tal on odavam investeerida tellingutesse ja transportida neid juppe üles-alla või tõsta katuseosa või torn maha ja teha vajalikud tööd maa peal. “Tavaliselt on odavam siiski üleval teha, eriti kui on suuremad konstruktsioonid. Siis on inimesi ja materjale lihtsam transportida üles. Kas teha need korda ja tõsta pärast tagasi, see on ehitaja või restauraatori otsustada.”
Sama meetodit kasutati näiteks Kuri kiriku nelitise juures ja on kaalumisel, kas seda võiks kasutada ka Pühalepa kiriku torni taastamisel, mis ees ootab.
