Seitsmes matk rannast randa läbi Hiiumaa keskkoha sai tehtud jaanireedel, 2019. aasta jaanikuu 22. päeval. Matkalisi oli seekord kaks: Luua metsanduskooli haridusega metsaasjatundja Mati Sepp ja Mattias Hiiumaal, tausta-jöuks ja igakülgseks abiks Urmas Selirand.
Matk algas Puliste rannast Hiiumaa ida-kirderannikul. Selgus, et Garmin GPS-seade ei saa salvestada koordinaate täpselt, kui sekunditel on ka veel sajandikkoht olemas. Aga see möjub – matka järgselt, kaardilt kontrollides, selgus, et meie matka alguspunkt oli kaardile märgitust 360 meetrit löuna pool ja löpppunkt kaardile märgitust 122 meetrit pöhja pool.
Linnulennult kaardilt vaadatuna on matka algus ja löpppunkti vahe 31,4 km ja meie matka pikkuseks kujunes umbes 35 km. Järgimiste retkede jaoks just algus- ja löpppunkti täpseks leidmiseks trükin taas kindlasti ka kaardid välja; seekord jäin lootma navigatsiooniseadme pääle ja selle nahka täpse algus- ja löpppunkti leidmine läkski. Isegi keskkoha koordinaatide navigatsiooniseadmesse sisestamise järel näitas see keskpunkti umbes 200 meetrit valesse kohta – meil on ju Hiiumaa keskkoht ära tähistatud.
Juba matka algustundidel tekkis olukordi, et muna öpetab kana. Moost poole noorem Mati, hea looduse- ja metsatundjana näitas ja reekis moole asjadest, mida ma senini pölnd teadnud. Seda, et vähese, paari vaksa pikkuse haavataeme lehed pöle üldse sellised nigut me haavalehe teame olevat. Haavataeme leht on oopis selline pigem kaselehe sarnane, aga ilma sakilise servata.
Ja et metssea emis on euroopa metsaloomadest parim ehitaja, kes oma pesakonnale kuni kahe meetri körguse pesa vöib ehitada, mille sees siis pörsad ilusti varjul on. Mati reekis moole selle jutu, kui sattusime roostikuses vösametsas roopurust lamamisasemele. Ja siis ta reekisgit, et metsseaemis hammastega närib taimi ja körsi pesa ehitamiseks ja kuhjab need kokku suureks uniguks.
Noor metsatööline Mati sai enda sönul me matkal piisavalt elamusi. Eesköndijana nägi kolmel korral hirve, Õngu rabas nägime pötra ja öösorri, kes Mati körvalt lendu töusis. Ma ei tahtnud algul uskuda, et lind, keda ma lendamas ja eespool rabamännile laskumas nägin, öösorr on, sest lendav lind tundus moole suisa kullilise suurune olevat. Mati körval paari meetri kaugusel aga oli samblal kaks muna – öösorr on ju lind, kes pesa ei ehita ja muneb lihtsalt maapinnale.
Ebameeldivaima maastikul kulgemise kogemuse saime riigimetsamaal enne Leemeti mägesid. Vötsime minna umbes 80-meetrise löigu üle soo-otsa. Märga soopinnasesse olid kaevatud umbes poolemeetrise vahega üle poole meetri sügavused augud, mille pöh-jas vesi. Mina läbisin seda 80 meetrit umbes veerand tundi, komistades mätaste vahel ja aukudesse vajudes. Sain ka täied.
Mati rääkis, et nägi vaid mönes üksikus augus puutaime kasvamas ja mönes kohas ka sügavate aukude vahel. Neis sügavate aukude vahekohtades pöle ju puutaimedel vöimalik suureks sirguda, sest juurtel pöle piisavalt ruumi juurduda, kuna metsaistutamiseks kaevatud augud liiga sügavad on. Sellist metsaistutamist pöle Mati enda sönul seni näinud. Soo on tihedalt täis kaevatud poole meetri sügavusi auke, aga metsa järelkasvu näha pöle.
Oma teekonnal läbisime Mati sönul rohkem erametsade alasid, aga raielanke oli rohkem just riigimetsa alal ja eripäraks on Mati sönul just see, et Hiiumaal on ainult suured raiesmikud, kui mujal Eestis on ka väiksemaid raielanke.
See oli teine retk, mis löppes Mardihansu lahe rannal ning taas kuivanud ja vösastunud ning risu täis kraavi otsas, kus merevaadet piiras üle kahe meetri körgune roostikumüür.
Aga ligi 11 tunniga sai see 35 kilomeetrit maha könnitud ja elamused mällu talletatud. Järgmise korrani!
MATTIAS HIIUMAALT
