Ma olen kasvanud teadmises, et suvekuud on juuni, juuli ja august. September, oktoober, november on sügis ja detsember, jaanuar, veebruar talv. Oma lapsepõlvest mäletan, et enamasti ilm ka selle järgi käitus. Talvekuudel oli alati lumi maas ja väljas külm.
Põhiline liiklusvahend oli tõukekelk. Mamma käis sellega isegi üle jää Haapsalusse sinki ja mune viimas, kui minu ema seal pedagoogilises koolis õppis, et laps ometi koolis nälga ei jääks. Pani aga kraasid või naelad saapale alla, et oleks parem lükata ja läks. Minnes olevat tuul tagant olnud ja väga hästi kohale jõudnud. Samal päeval tuli vastutuult rühkides tagasi ka, nii et enne pimedat koju jõuaks.
Mina ei tea, kuidas need autod vanasti tee peal püsisid, kas rehvid olid mingist muust kummisegust või mis, aga maanteed sobisid suurepäraselt tõukekelguga sõitmiseks. See tähendab, et neid ei olnud liivatatud ega soolatatud ega liiga lahti lükatud. Mõnikord sõitsin kelguga lihtsalt lõbu pärast Värssu ja tagasi. Lambaid talitamas käisin ka ikka alati tõukekelguga. Tagasi tulles, kui väljas oli juba pime, istusin selle peale maha ja vaatasin taevast tähti või virmalisi. Tõukekelk oli nagu liikuv pink. Külm ei olnud. Ega siis lastel külm ole! Mine küsi kuskil mere ääres, kui ujuma tahad minna, kas vesi on soe. Lapsed ütlevad alati, et soe, kuigi endal huuled sinised.
Mina ka ei mäleta tunnet, et oleks olnud külm. Isegi, kui kindad märjaks said, mida mamma kunagi ei lubanud. Kui koju minnes märkasin, et kindad täitsa märjad, ütlesin talle: „Need kukkusid! Just praegu siin ukse taga kukkusid lompi!“ Mamma seepeale: „Mismoodi kukkusid? Kui nad oleks just praegu vette kukkunud, oleksid nad ainult pealt märjad, aga need on sul ju täiesti läbi vettinud!“
Autojuhina olen ma jäätee peal vaid korra saanud sõita ja sedagi üsna jäätee lõpuaegadel.
ja