repro Aasta ja raamat – niisuguses tempos on 2010. aastal juba esimese romaaniga “Õnneõiteta sirelid” Eesti rahva lemmikkirjanike edetabelite tippu tõusnud Helju Pets oma teoseid ilmutanud.
Kirjanik ütles, et talt on juba paljud küsinud, millal tuleb järg raamatule “Klassikokkutulek Kassaris” – nüüd on see kirjastuses Tänapäev ilmavalgust näinud ja müügil.
Kui esimese raamatu käsikiri seisis Helju Petsil pikalt lauasahtlis, siis järgmised on sündinud kiires tempos: “Õnneõiteta sirelitele” järgnesid “Ussikuninganna Egle” (2011), “Ussikuninganna Egle” (2012), “Klassikokkutulek Kassaris” (2013) ja nüüd “Elu läheb edasi” (2014).
Kõik neli on leidnud äramärkimist romaanivõistlustel ning pälvinud ka lugejahuvi.
Juba ootavad kaks Helju Petsi järgmist romaani žürii hinnangut: üks kirjastuse Tänapäev ja teine kirjanike liidu romaanivõistlusel.
Päriselust ei kirjuta
“Elu läheb edasi” algab sealt, kus romaani “Klassikokkutulek Kassaris” tegevustik lõppeb. Paladel Pöialpoiste külas hakkavad toimetama Hurme tütar Juulia ja tema mees Armin. Linnast maale, eriti Hiiumaale kolimine on niigi suur elumuutus, aga justkui sellest veel ei piisaks, pöörab asi peagi lausa kriminaalseks.
Kuigi Pöialpoiste küla on Paladel päriselt olemas, ütleb autor, et päris inimeste pealt ta oma tegelasi maha ei kirjuta: “Ma ei kirjuta prototüüpide pealt, otsin neid pigem ajakirjadest ja ajalehtedest kui päriselust.”
Pets, kes töötab Palade koolis pikapäevarühma kasvatajana, rääkis, et kirjutab siis kui vaim peale tuleb: “Vahel tõusen kella viiest hommikul ja hakkan kirjutama, vahel töölt tulles. Ma ei tee ette mingeid kavapunkte, lihtsalt kirjutan, kuidas mõte jookseb. Kui tuleb uus mõte ja uus lahendus, siis kõik muutub: ette ei kavanda ma midagi.”
Lisaks neljale romaanile on 22 aastat Palade kooli näiteringi juhtinud Pets kirjutanud ka mitmeid näitemänge ja teinud 14 dramatiseeringut.
Lugeda ei meeldinud
Lapsena ei tahtnud Helju üldse lugeda, kuigi isal oli suur raamatukogu. Lugemine hakkas meeldima alles siis kui tüdrukule sattus näppu vihikutena välja antud “Kalevipoeg” – pikki katkendeid eeposest on tal siiani peas.
Kirjutanud on ta aga lapsepõlvest peale. Oma esimesed dialoogid pani ta kirja 12aastasena pärast seda kui oli kinos üht India filmi vaadanud. “Kirjutasin selle põhjal filmi ümberjutustuse “Nõmmemännid” ja kirjutasin selle dialoogis teadmata, mis dialoog on,” meenutas ta.
Keskkooliajal kuulus ta isegi noorte autorite koondisesse, kuid kirjutas ikkagi sahtlisse.
Paarkümmend aasta tagasi sai paberile kirja ka “Õnneõiteta sirelid” käsikiri, mis seisis pikalt lauasahtlis, siis pööningul ja pääses lõkketulest vaid tänu autori tütrele, kes soovitas selle saata Tänapäeva romaanivõistlusele. Käsikiri, mille autor ringi tegi ja paberilt arvutisse trükkis, märgiti 2008. aasta võistlusel ära kui parim nn naistekas.
1996. aastast töötas Helju Pets Palade kooliraamatukogus ja klassijuhtajana, vahepeal kui raamatukogud ühendati, mõnda aega ka rahvaraamatukogus. Nüüd, pensionieas on ta kooli pikapäevarühmas kasvataja.
