erakogu 2015 sügisel tuli kultuurikeskuse juhataja Margarita Koroliga jutuks, mis oleks kui oleks kunstiring. Ta sai kunstnik Ott Lambingu nõusse ja uuel aastal alustasime täiskasvanute maaliateljeega. Meid oli viis-kuus huvilist. 2016 kevadeks sai mul valmis kaks tööd: meremaal ja natüürmort “Vaas gerberatega”.
Minu jaoks on lihtsam maalida seda, mis on silme ees, kui seda, mida sa ei näe. Aga isegi siis, kui kõigil on ees ühesugused kujundid, samad lilled ja taustakangas, on tulemused ikka erinevad. Milline võimalus luua täpselt seda, mida tahad!
Kunst laiemas tähenduses on hinge peegeldus. Maalikunst võib seda peegeldust väga detailselt esitada: kui konkreetne on pilt, kas kunstnik kasutab rõõmsaid või kurbi värve, teravaid või ähmaseid, rikkalikult või kesiselt – see kõik räägib.
Tol perioodil käis maalimas ka mu tütar Agnes Isabelle. Hiljem avastasime üllatuslikult, et meil on maalidel sama koloriit, sarnane peegeldus. Ema ja tütre ühendus?
Esimene kogemus oli väga positiivne, maalides oli hea lülitada ennast teisele lainele, tulla välja argipäeva väljakutsetest. Otsustasin sügisel jätkata. Selleks ajaks oli meie grupp mõne inimese võrra suurenenud. Kuna ringi saabumise ja lahkumise aeg oli paindlik, sai igaüks oma tegevusi enda järgi sättida. See välistas ka ringiruumi ülerahvastatuse.
Kunsti loomine on isiklik tegevus. Me ei kommenteeri üksteise töid, igaühel on oma visioon, mida ta teostab. Mida teised sellest teavadki? Kuid põnev on reaalajas vaadata, kuidas inimese mõtted lõuendil lahti rulluvad. Juhendaja juuresolekul me eriti jutukad ei ole, sest lobisedes on raske süveneda. Aga kui ta ruumist väljub ja välisuks paugub, jõuame teinekord mitmed jutud ära rääkida. Sest ega kunsti liiga tõsiselt ka ei tohi võtta. Protsessi peab nautima.
Mulle tundub, et ka tema naudib meie loometööd. Mõnikord ta küll ütleb, et me oleme võimatud, eriti kui me natuke tema kallal norime (jah, juhtub ka seda!), aga me saame aru, et see on nali. Kui tal on paha tuju, siis säästame teda ja töötame vaikides. Aga teinekord painab teda mure ja meie oleme head kuulajad.
Üsna tihti küsib ta me käest, mida me kardame, miks me maalimises nii tagasihoidlikud oleme. Et möllata on vaja! Maalimisel peab olema vaba! Siis on hea, kui ta vahepeal selja pöörab ja jätab meile ruumi eksperimenteerida. Tagasi tulles saame tema reaktsioonist aru, kas läks pihta või mitte. Ma olen enda tööde juures kuulnud paar korda hüüet “Braavo!”, aga võõras pole ka ahastav lause “Mida sa tegid?”. Üldiselt sekkub ta nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik, ta laseb kõigil vabalt voolata.
Näiteks minu maal ehitisest 2016 sügisel. Pidime valima ehitise, soovitavalt Hiiumaal. Kui mitu tuletorni võiks maalida? Või sadamat? Või muud “turistikat”? Mul polnud ühtegi ideed. Ma ei tahtnud maalida objekti, mis mulle isiklikult midagi ei tähenda. Ott andis valge paberi ja pliiatsi, et ma teeksin kavandi. No, aga millest?
Istusime poolteist tundi laua taga, tema pakkus võimalikke variante, mulle ükski ei sobinud. Samal ajal jooksid mul peas omad mõtted. Tahtsin, et mul oleks ehitisega isiklik suhe. Skaneerisin peas pilte ja sealt see tuligi – vana küün minu koduõuel, mida enam kahjuks pole. Lahkusin tookord nii, et paber ja pliiats jäid puutumata, kuid mul oli idee! Seega pool pilti juba valmis!
Maalides tundsin mitmeid kordi, et ma ei oska edasi minna: kas oli vaja leida varjundeid või uusi elemente. Siis Ott andis soovitusi, ja need toimisid.
Või portree “Tulevik” lugu. Rääkisin aasta tagasi, et tahaksin maalida portreed. Tahtsin teada, kas saan sellega hakkama; kuniks Ott pakkus sellel kevadel välja vaba teema. Mõtlesin siis, et proovin. Tahtsin maalida oma väikest poega. Mis mul kaotada oli? Kui pilt ebaõnnestub, ei pea seda näitusel eksponeerima. Aga juhendaja ütles, et ükski pilt ei saa ebaõnnestuda. Loeb vaid see, palju sa maalimisele aega pühendad, sellele vastav on ka tulemus. Kui sain pliiatsiga esimese portreekavandi valmis, loobusin. Mul tekkis sisemine dilemma tausta suhtes, mida ma ei osanud lahendada. Tegin ka teise kavandi, lootuses leida ideid. Looming ongi pidev otsimine. Lõpuks oli jälle juhendaja see, kes soovitas taustaks vabasid pintslitõmbeid. Mulle meeldis see mõte, andis maalile särtsu juurde.
Selle pildiga oli paar toredat seika. Esimese tunni lõpus oli portree minu nägu. Teisel korral tundsin selles ära oma ema. Ja lõpuks siis poeg. Meil nimelt on sarnaseid näojooni. Portree on kõige kiiremini valminud maal, mida ma olen teinud. See valmis kolme-nelja ringiskäimisega ja väga intensiivselt. Kui läksin pojaga näituse avamisele, köitis teda algul üks kassimaal. Siis nägi ta juhuslikult oma portreed ja küsis, kes see on. Ma tegin näo, et ma ei saa hästi aru, mida ta mõtleb. Ta vedas mind käsipidi pildi juurde ja küsis uuesti, kes see on. Nii toimus äratundmine.
Mul on hea meel, et maaliateljee tegutseb. Vanasti öeldi, et kui sa ennast ei arenda või kunstiga järjekindlalt ei tegele, kaob see and ära. Minu kogemus on, et see ei kao kuhugi. Tuleb vaid see soov luua enda sees jälle üles leida ja alustada.
Annely Veevo
