Olukord, kus mõni nii vajalik rahasumma laekumata jääb, on alati keeruline. Olgu see siis inimese või omavalitsuse tasandil, nagu see juhtus Hiiumaa vallaga. Ühismeedias tõmmati muidugi kohe saed käima ning need undasid kogu nädalavahetuse. Ei pääsenud selgitamisest ka puhkusel viibinud vallavanem.
Probleem oli ja seda ei eitanud keegi. Tänaseks on tulekahju kustutatud ja veepuudust ei paista olevat. Jooksvate kulude jaoks võlgu võtmine ei ole hea tava, kuid viimases hädas tuleb seda vast teha. Iseasi on muidugi, mis peitub nende hädade taga ja kas murekoht on vaid toetuste hilinemises või on kuskil elatud üle oma jõu?
Kogu selle küsimise-selgitamise juures võimendub aga uudis sellest, kuidas Kärdla põhikooli ehitus on läinud Hiiumaa vallale kaheksa korda kallimaks. Jutt ei käi mõnest eurost vaid miljonitest. Selge on see, et kui juba on midagi ehitama hakatud, ei saa seda pooleli jätta ning tuleb hambad ristis see ära lõpetada. Hiidlased ei ole ainsad, kes selliste muredega kimpus on. Kunagi riiklikult saadud toetused ei ole ammugi selle väärtusega, mis nad olid siis, kui neid jagati. Võib vaielda küsimuse üle, kas riik peaks kallinemise kinni maksma? Mõistlik ju oleks. Näiteks fikseerida projekti toetuse protsent ning elu kallinedes vastavat toetussummat riiklikult suurendada. Reaalsus on see, et midagi taolist kunagi juhtuma ei hakka. Kõige vähem mõne väikese omavalitsuse murede pärast.
Kuid siiski huvitav, et kui näiteks koolimaja valla poolne omapanus olekski jäänud 600 000 euro juurde, kas ka siis oleks miljoniga miinuses oldud?
Mis majanduses lähiajal juhtuma hakkab, ei oska täna veel keegi isegi kristallkuulilt ennustada. Viimaste aastate elu on näidanud, et paugud luuavarrest on juba tavaline praktika. Analüütikud ütlevad niigi, et seni oleme näinud kõiksuguste jamade õisi, viljad alles hakkavad valmima. Igatahes tasub olla ettevaatlik ja olla valmis, et ükspäev ei jää puudu mitte miljon, vaid kaks ning laen võib minna hoopis kallimaks maksma kui plaanitud.
Raul Vinni
ja