Uus ja kuum sõna põllumajanduses on “rohestamine“ – Euroopa roheliste liikumise algatus, mis tulevast aastast tähendab põllumeestele uusi nõudeid otsetoetuste saamisel.
Kõigile liikmesriikidele kohustuslik uus osa EL ühisest põllumajanduspoliitikast toob endaga kaasa senisest suurema tähelepanu keskkonnahoiule.
Rohestamiseks tuleb vastavalt oma toetusaluste hektarite arvule kasvatada vähemalt kahte või kolme erinevat põllukultuuri (mitmekesistamine), säilitada olemasolev püsirohumaa ja määrata ökoloogilise kasutuseesmärgiga alad.
Nn rohestamine ehk kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade järgimine kannab endas eesmärki vähendada toidu tootmise mõju keskkonnale. EL tasemel on sobivaks vahendiks kinnitatud kohustusliku komponendi lisamine otsetoetuste taotlejatele kõigis liikmesriikides.
Nõuete kohaldumine sõltub maakasutusest
Uute nõuete täitmiseks tuleb põllupidajail vastavalt toetusaluste hektarite arvule kasvatada vähemalt kahte või kolme erinevat põllukultuuri (mitmekesistamine), säilitada olemasolev püsirohumaa ja määrata ökoloogilise kasutuseesmärgiga alad.
Kuna konkreetsed nõuded sõltuvad tootja maa suurusest, on mitmekesistamise nõude täitmisest vabastatud alla 10 ha maakasutusega ja ökoloogilise kasutuseesmärgiga maa-alade määratlemisest alla 15 ha maakasutusega põllumajandustootjad. Täielikult on rohestamise nõuetest vabastatud mahetootjad ja väiketootjate skeemis osalevad põllumajandustootjad. Samuti tootjad, kelle kasutuses olevast põllumajandusmaast 75 protsenti on püsirohumaa ja ülejäänud põllumaa ei ületa 30 ha.
Suurem tähelepanu mulla kvaliteedile
Põllukultuuride mitmekesistamisega aidatakse kaasa eelkõige mulla kvaliteedi parandamisele, soodustades mulla orgaanilise aine säilimist ja mulla struktuuri parandamist. Samuti aitab see kaasa vähendamaks mulla erosiooni ja toitainete leostumist ning hoidmaks kontrolli all pestitsiidide ja väetiste kasutamist. Kultuurid saab põllumajandustootja ise valida.
Kui põllumaad on 10–30 ha, peab sel maal kasvama vähemalt kaks eri põllukultuuri, kusjuures põhikultuur ei tohi enda alla võtta enam kui 75 protsenti. Kui põllumaa suurus on üle 30 ha, peab seal kasvama vähemalt kolm erinevat põllukultuuri. Lisaks 75 protsendi tingimusele ei tohi kaks peamist kultuuri hõlmata enam kui 95 protsenti põllumaast.
Ökoalade väljakutse
Vast kõige keerukam on ökoalade määramine, millega kaitsta ja parandada elurikkust põllumajanduslikes majapidamistes. Ökoalad peavad koosnema elurikkust otseselt mõjutavatest maa-aladest nagu kesa, maastikuelemendid, puhverribad jpm.
Ökoalade määratlemine sisaldab palju erisusi ja erinevaid võimalusi. Lihtsustatult tuleb umbes 5 protsenti põllumaast aktiivsest kasutusest kõrvale jätta kui põllumaa on suurem kui
15 hektarit. Selleks sobivad põllumaal asuvad puude- ja põõsastesalud, põlluäärsed hekid, traditsioonilised kiviaiad – elurikkuse säilitamist toetavad maastikuelemendid.
Kui põllumajandustootjal oma kohustuse täitmiseks nendest ei piisa, annavad täiendava võimaluse tootmisest kõrvale jäetud kesa või liblikõieliste kasvatamine.
Mets teeb vabaks
Kuna aga Eesti on metsarohke maa, õnnestus Eestil koos teiste Põhjamaadega välja võidelda n-ö metsasuse erisus, mis annab osadele tootjatele vabastuse ökoalade määramisest. Erisus kehtib liikmesriikidele, kus üle
50 protsenti maismaast on kaetud metsaga. Vabastamiseks peab lisaks põllumajandustootja tegevuskoha vallas olema metsa osakaal üle 50 protsendi. Metsa ja põllumajandusmaa pindalade suhtarv 3:1 ning see sama vald olema määratletud looduslike kitsendustega alaks.
Looduslike kitsendustega alad Eestis kinnitab Euroopa Komisjon maaelu arengukava 2014–2020 kooskõlastamise käigus. Peale selle kooskõlastuse saamist, saab lõplikult selgeks, millised vallad ökoalade määramisest vabastuse saavad.
Põllumajandusministeeriumi koostatud artikkel on avaldatud lühendatult.
