Meie olime Kärdla Keskkooli 37. lend – kaks paralleeli, kokku 37 noort inimest, 11 poissi ja 26 tüdrukut. Mille alusel toonane kooli juhtkond klasse komplekteeris, kas printsiibil, et poisse kogu seltskonna peale oli vähemuses või keeleõppe pärast, sest meil olid nii “inglased” kui “sakslased” või koguni sellepärast, et saaks tublide ja vähemtublide klassi, ma öelda ei oska.
Igal juhul mingil põhjusel sattusid kõik 11 poissi A-klassi, lisaks 6 tüdrukut ning B-klassi jagus ainult tüdrukuid. Sellist lendu, kus ühes klassis oleks üksnes tüdrukud olnud, ei mäletanud varasemast keegi. Muidugi oli tüdrukute klass kooli viisakaim ja eks nad ka õppisid paremini, kuid kentsakas lahendus oli kõneaineks tihti ning mõned hüüdnimed said nad ka seetõttu külge. Üks neist nimedest oli “Aadlineidude pansion” ja teine “Vahakujude muuseum”. Muidugi ei olnud nad sellist suhtumist ära teeninud, aga eriskummalised otsused hakkavad rahva seas oma elu elama.
Meie saime “nautida” muidugi kõiki tavaklassi eeliseid ehk mingit “seisuslikku” eripära ei eksisteerinud, kui välja arvata suurepärane klassijuhataja, hiljuti meie seast lahkunud ajalooõpetaja Helle Kessel, kes aeg-ajalt meie tempe ja proteste pidi lahendama. Omades piisavat autoriteeti, sai ta meie eest seismisega alati edukalt hakkama. Ka oma klassi ajalooõpetajana rääkis ta vahel, mis ühe või teise peatüki juures peaks olema ridade vahele kirjutatud. Eelkõige meie oma riigi ajalugu selgitades. Oli ta ju Eesti Wabariigi ajal sündinud ja elanud. Mäletan, et mõne asja kohta pidin küll kodus oma papsi käest kinnituseks üle küsima, sest 80ndate alguses töötas nõukogude propagandamasin jätkuvalt suurte tuuridega.
Kuigi klassis oli õpilasi nii maalt kui Kärdlast, siis näiteks mina ja mu pinginaaber Palade koolist olime poiste seast ainsatena maalt. Siiski ei mäleta, et selles plaanis oleks mingit ütlemist või vahetegemist olnud. Kasvasime klassina kiiresti kokku.
Meie keskkooliaja sisse jäid ka mõned koolielu muutnud otsused. Üks oli see, et enam ei pidanud laupäeviti koolis käima. Teine, mis meelde jäi, et lõpetamisel tuli jälle üksjagu eksameid teha – oli vist kaheksa eksamit.
Keskkooli lõpetasin ma 1984. aastal. Tegime klassiga ühised lõpusõrmused, tahtsime, et kujunduses kajastuks midagi Kärdlale omast, näiteks mingi lind. Kaaluti nii kajakat kui varest, aga lõpuks jäi hoopis laeva rooliratas. Sadamalinnale kohaselt, aga pigem vist seetõttu, et 11 poisist seitsmel oli kindel plaan edasi merekooli minna ja läksidki.
Lõpuülikonna ostmist ei mäleta, aga kindlasti ei tahtnud ma pruuni värvi, paraku lõpuks olid ikkagi pruunid kingad ja pruun ülikond – mis teha, muud polnud tollal saada.
Päris lõpetamisest on meeles üks traumaatiline seik, mis mind omamoodi läbi elu saatnud. Pidin lõpetamisel õpilaste poolt kõne pidama, jubedalt pabistasin (ka juuresolevalt pildilt on näha, et sõrmed on sügavalt kõnepulti surutud). Hiljem olen mõelnud, et kas see hetk saigi saatuslikuks, et olen nüüdseks oma elus pidanud lõpmata hulk kõnesid pidama.
Lõpuõhtu oli nagu ikka, algul pidutsesime koolimajas ja siis ühel hetkel plaaniti vist kusagile edasi minna. Mina ei läinud ja paar tüdrukut ka. Tulime õhtul poole üheteistkümne paiku äkki mõttele, et teeks midagi ebatraditsioonilist. Tegimegi! Jalutasime õpetaja Evald Terase juurde koju, palusime tema käest mõned klassikalise muusika plaadid ning klassi võtme. Evald oli sellise hilise visiidi, aga veel enam meie soovi peale väga üllatunud, kuid usaldas meile nii plaadid kui võtme ja läksimegi muusikat kuulama. Nautisime suveööd, muusikat ja ühist vestlust kuni päikesetõusuni ja läksime koju. Nii on kooli lõpetamine kogu eluks meelde jäänud.
ERMO MÄEOTS
Käina Kooli direktor
Ettevalmistus põhjalikum kui pulmadeks
Lõpetasin Tallinna Kristiine Gümnaasiumi 2005. aastal. Kokku oli meid umbes 60 lõpetajat ning koos õpetajate ja lastevanematega oli suur saal aktuse ajal paksult rahvast täis.
Mäletan väga hästi, et peo ettevalmistused algasid samal ajal kui eksamiteks valmistumine – oli ju vaja saada parimad riided ja kingad, broneerida juuksuri ja meigi tegemise aeg. See oli aeg, kui moes olid solaarium ja nahka pruunistavad kreemid, nii algasid varakult ka need huvitavad katsetused.
Ühel “õigel lõpetajal” oli kindlasti õmmelda lastud kleit, nii ka minul. Mäletan väga hästi, kuidas ma eksamite vahel käisin kleidiproovis ning kui oluline oli kleidikanga valik, mis pidi kindlasti olema teistmoodi kui teistel. Kingad pidid kleidi värviga sobima ja neid tuli otsida kõikidest Tallinna kingapoodidest. Tagantjärele mõeldes pean ütlema, et see oli kordades põhjalikum protseduur kui riietuse valimine pulmadeks.
Aktusepäeval istusid kõik juuksurisalongides ja kui sa ei olnud paar-kolm nädalat varem juuksuriaega broneerinud, pidid leppima oma loomuliku iluga. Mina seadsin kohe varahommikul sammud juuksuri poole, et lasta endale teha peened lokid.
Reklaam. Lugemise jätkamiseks palun liigu edasi.
Vahetult enne aktust oli kõige kuumem küsimus, kellega koos saali astuda. Meie kooli traditsiooniks oli, et saali astuvad lõpetajad paarikaupa, poiss ja tüdruk käest kinni. Meie klassis oli 33 koolilõpetajat, enamus tüdrukud, nii läks saaliukse taga suuremaks rabamiseks, et mitte tüdrukuga käevangus saali siseneda.
Mäletan, et poistel ja ka mõnel tüdrukul oli sõrmes kooli logoga kuldne või hõbedane sõrmus. Meie kooli traditsiooniks oli tellida lõpusõrmus juba 12. klassi alguses. Nii olin seda kandnud juba tüdimuseni ja mul, nagu ka enamikul teistel tüdrukutel, seda lõpuaktusel sõrmes polnud.
Kahjuks pole mul mitte midagi meeles lõpupeo sõnavõttudest ja kooli korraldatud kontserdist. Mäletan vaid, et saalis oli väga umbne ja kõrgetel kontsadel lõputunnistuse järele minemine oli omaette väljakutse, tundus, et kõik näevad, kuidas mu jalad värisevad.
Aktusele järgnes pildistamine koos teiste lõpetajate, õpetajate ja kogu kooli personaliga ning siis kiire riietevahetus. Edasi ruttasime lõpupeole, peole, mida kõik olid kolm aastat oodanud.
Mäletan, kuidas selle peo jaoks käisin veel eraldi riideid ostmas, sest need ei tohtinud olla liiga pidulikud ja samas ka mitte liiga lihtsad – ikkagi lõpupidu!
Meie klassi lõpupidu toimus väikeses turismikompleksis, istusime kogu klassiga lõkke ääres ja grillisime vorstikesi. (Ja selle jaoks oli vaja valida veel eraldi riietus!) Ma arvan, et see oli ainuke õhtu kõigi 12 kooliaasta jooksul, kus me kõik koos istusime lõkke ääres ja olime justkui võrdsed-ühtsed. Mäletan seda tunnet tänaseni, ühtäkki tundsin, et miski enam ei kammitse: ei õppetulemused ega sporditulemused, polnud enam klassisiseseid gruppe, olime kõik justkui üks tervik. Rääkisime unistustest ja muidugi sellest, kuhu keegi õppima läheb.
Mulle meeldis hoida enda jaoks laual mitmeid valikuid, seega olin otsustanud, et teen viis riigieksamit (kohustusliku kolme eksami asemel): keemia, matemaatika, inglise keel, vene keel ja ajalugu. Iroonilisel kombel pidin Tartu Ülikooli ajakirjandusteaduskonda sisse astudes tegema ülikoolieksamid ja riiklikud eksamid ei läinudki arvesse. Minu teiseks valikuks oli Tallinna Tehnikaülikooli tekstiilitehnoloogia eriala, see tundus turvalise valikuna, kuna matemaatika ja keemia olid koolis olnud õppeained, milles end tugevalt tundsin.
Ma arvan, et eksamiteks valmistumine ja tuleviku üle mõtlemine oli minu jaoks sama stressirohke kui praeguste koolilõpetajate jaoks. Kahjuks oli tollal ühiskonnas aktsepteeritud kaugemale-kõrgemale-mentaliteet ehk kui sa peale keskkooli edasi kõrgkooli ei läinud, olidki automaatselt läbikukkuja. Arvan, et see pinge sai ka minu kätte ja trotsiks otsustasin minna õppima hoopis midagi sellist, millel minu jaoks tol hetkel polnud mingit seost tuleviku ja andekusega või mingisugustki perspektiivi – tollal üsna mainevaesesse ülikooli Eesti
Humanitaarinstituuti romanistika erialale. Tagantjärgi saan öelda, et see oli mu elu parim otsus, kuigi õppida oli pööraselt raske. Teisalt avas see minu jaoks imelise kirjanduse, kunsti, ajaloo ja loomingu maailma.
Vallatud kaunitarid Kristiine Gümnaasiumi lõpupeol, paremalt kolmas Margarita. | Foto: Erakogu
MARGARITA KOROL
Lauka Põhikooli ja lasteaed Vigri direktor (hetkel lapsehoolduspuhkusel)
Mälestused kogus Harda Roosna
ja