Augusti esimesel pealelõunal jõudis Kärdla kultuurimajas rahvani uus väljapanek. Sedakorda Mathura pildid, kes küll on rohkem luuletajana tuntud.
Mathura ise ütleb, et on olnud keeruline pühenduda kahele meediumile korraga ja enamasti on ta teinud valiku kirjanduse kasuks. Ometigi on ühe näituse ülespanek tema jaoks samavõrd rikastav kui uue raamatu väljatulek.
Kohaletulnuile rääkis ta, et algul oli päris palju mõtlemist, mida õigupoolest siis siia saarele vaatamiseks tuua? Ja mis nime all? Arvas, et tooks vaid kolm pilti, oleks selline hästi minimalistlik. Siiski sai pilte näitusele veidi rohkem. Kolm väiksemat ja vanemat tööd, üks hiigelsuur, mõõtudega 5,2 x 1,5 meetrit ja näituse tarbeks tehtud päris uus, kuidagi eriti jõulise moega teos, nimeks “Raevutunde zen”.
Mathura kasutab põhiliselt kuivpastelli ja pliiatsit. Kärdlasse toodud piltidel näeb peamiselt puid. Eks need ole ehk eeskätt kui sümbolid.
“Parim maal kujutab nähtamatut,” rääkis autor. Ja leidis, et nähtamatu on palju kaalukam kui nähtav. “Kõik see, mis jääb sissepoole, tundub suurem kui väline,” on ta tõdemusele jõudnud.
Aga miks sai näituse pealkirjaks ikkagi just Zen? “Kui miskit pähe ei tule, siis olgu zen,” naljatas Mathura. Tegelikult hakkas jaapanikeelne sõna “zen” teda köitma enam siis, kui sai teada, et see tuleneb sanskritikeelsest sõnast dhyana, mis tähendab mõtlust või meditatsiooni, sisekaemusele pühendatud olemist. Ja maalimine on tema jaoks olnud alati omamoodi meditatsioon. Nii et tõesti, miks mitte Zen? Nagu võib lugeda näituse saatetekstist, kutsub väljapanek korraks endasse vaatama, viibima nüüdses, täielikus hetkes. Ja siis küsima, mis on see nähtamatu, mis on me ümber alati kohal, kirjas maailma koes, isegi kui silm seda läbi pealispinna ei seleta?
Mathura on eeskätt luuletaja ning tänu sellele võib näitusel näha ja lugeda ka tema kolme teksti, mis pärinevad ta peatselt ilmuvast luulekogust “Lahusolek”. Nii muuseas luges Mathura kohaletulnuile ka natuke oma luulet, aga avamisele jagus veidi muusikatki. Kadi Uibo laulis harmooniumi saatel, Arno Kalbus lõi taustaks rütmi Aafrika trummil djembel. Rahvast kutsuti lauluga kaasa lööma ja nõnda üks väike ühislaulmine seal teoks saigi.
Siia lõppu võiks veel vaid lisada Mathura näituse piltide nimed, mis kõnelevad enda eest: “Vaikuse vestlus”, “Valvur”, “Soovide puu”, “Kus ka üksildus on armastuse pesa” – see hiigelteos, ning juba eespool nimetatud “Raevutunde zen”.
Näitust saab vaadata kuni 28nda augustini.
