“Mängult ja päriselt”

Kui me eelmisel aastal Viimsist kooliteatrite festivalilt Väike Lava koduteed alustasime, jäi meile suure, avara ja ilusa koolimaja uksele järele lehvitama naerul näoga Maarika Koks, kes hüvastijätuks hüüdis: “Tulge meile järgmisel aastal jälle!”
Seitse aastat toimusid need suurepärased festivalid Kundas ja viimased Viimsis, kuna Maarika õpetab lapsi nüüd Viimsis. Kunda linn oma igaaastase linnarongkäigu, otsimismängude ja tsemendimuuseumiga said meile vägagi selgeks. Tsemendi­vabriku korstnaid bussiaknast silmates teadsime, et varsti olimegi kohal. Need olid põnevad aastad. Ja kui palju toredaid etendusi nägime ning isegi mängisime. Festivalipäevad algavad ja lõpevad paljudele juba omaseks saanud laulusõnadega:
“Tulge kõik, kellel südames on teater Ja soov
Olla printsess või võlur, nõid või konn.
Laval tõeliseks saamas kohe muinaslood,
Meie festival saab nüüd õige hoo…
Teater, see on teater, see on meie laste teater.”
Terve saalitäie lastega koos lauldes hakkab mul alati kurk natuke kipitama, pilk läheb uduseks ja käsi sirutub taskurätiku järele. See on iga kord nii ja ma ei saa sinna mitte midagi teha – mis silmis, see südames.
Õpetaja Maarika ongi festivali Väike Lava looja ja tänavuaastane kooliteatrite festival oli juubelihõnguline kümnes. Palju truppe Eesti­maa erinevaist paigust esinesid põnevate lugudega, mis kõnetasid ja millest mõtlesime veel pikka aega. Tuttavaid lapsi sai kohatud, kõik olid pikemaks kasvanud. Tore on näha, et lapsed on rõõmsad ja teretavad.
Meie kooli lastele olen alati meelde tuletanud, et palun öelge täiskasvanutele alati TERE!
Ka juhendajatest ei olnud aastad mööda läinud. Kahjuks noori enam peale ei tule ning enamik meist on keskealised ja vanemad.
Sel aastal esinesime lavalooga “Mängult ja päriselt”, mis valmis grupitööna, toetudes Henno Käo loomingule. Aluseks võtsime tema toreda luuletuse mereröövli­mängust ja jutu “Kui ma mereröövel oleksin…” Siis “sattusid” meie mängu veel kodutu kass Miisu, kalade­haldjas Sandra Liisa, kasside­haldjas Krete, meri­neitsid Anete ja Kristelle, ilma kelleta poleks meil merdki olnud. Meredekapten May koos meeskonnaga tundis nii rõõmu kui ka kurbust otsingute- ja leidmisterohkel mereretkel. Tema oli hea mereröövel, kes röövida eriti ei tahtnudki, vaid koos meeskonnaga mindi hoopis kodutule Miisule süüa otsima. Kalade­haldjas andiski kala, kelle saba küljes oli kalliskivi… Ja siis kõik alles põnevaks läks ja natuke kurvaks ka, aga kõik lõppes hästi.
Laste loovusel ei ole tõesti piire. Üks sündmus tuleneb teisest ning see proovi­periood oli tõesti fantaasia­küllane ja ootamatute lahendustega.
Lavaloos esinesid Martin Kääramees, Rasmus Luure, Karl Kustas Toimra, Maileli Lepa, Meribell Rüütel, Britt Anell Teemets, Kristelle Platov, Anete Liit, Krete Saar­mets, Sandra Liisa Leigri, May Kane ja Anete-Lisete Pamberg.
Toetasid ja olid lava taga pöialt hoidmas vanemate klasside kooliteatri näitlejad Aiki-Kerlin Paap ja Triinu Lepamaa ning muidugi meie väsimatu huvijuht Kairi Reintal.
Trupp pälvis tänukirja väga tubli esinemise eest. Eripreemia Merekapteni rolli eest sai May Kane. Kunstitööde preemia pälvis Sandra Liisa Leigri.
Kahel festivalipäeval nägime palju toredaid lugusid. Käisime ka pea pooletuhande astmega treppidel Lubja mäel ja nägime sealt hoopis teise nurga alt Tallinna siluetti. Nime sai trepp Andrus Kiviräha romaani “Mees, kes teadis ussisõnu” tegelase Põhja Konna järgi, kes on igavene ja hävimatu. Just nagu Eesti Vabariik.
Suur tänu meie koolile ja vallale ning Kulkale, kellele toetudes sai teoks meie lugu “Mängult ja päriselt”.

Kooliteatri juhendaja
Tiia Korv