“Kes väikeses külakoolis õppinud, selle hinge jääb kogu eluks midagi eriliselt sooja.” Nende sõnadega algab tekst Mänspäe kooli mälestuskivi avamiseks koostatud voldikul.
Kool, mille enam kui sajaaastase tegevuse lõpust möödus tänavu juba poolsada aastat, püsib jätkuvalt selle õpilaste südameis ja meeltes.
Kooli viimase lennu, Mänspäel 1966. aastal neljanda klassi lõpetanud “poisi”, samas külas elava Vello Vara eestvõttel sai teoks midagi, mille mõttelegi igaüks ei tuleks. Tema hingele ei andnud rahu, et koolimaja on küll alles ja toredad omakandi inimesedki elavad sees, ent igavikku on kadumas teadmine, et seal kunagi tegutses kool.
Nii pusis ta esmalt ideekavandi, siis juba tööjooniste kallal, kooskõlastas kogukonnakaaslastega teksti, otsis teostuseks rahalisi vahendeid ja lõpuks tegi oma kätega ära suurema osa tööst.
Väärt tegu, mida võiks eeskujuks seada.
Teisalt võiks ja peaks iga kooli, olgu siis suure või väikese, kollektiiv igapäevategemiste kõrval mõtlema ka sellele, kuidas õpilased oma kooli mäletama jäävad. Kas paigana, kuhu enam minnagi ei tahaks või haridustemplina, mis väärt mälestuskivi.
6. september 2016
