HERKKI MERILA Kuidas sündis lavastuse pealkiri?
Andri Luup: Pealkirja täpset sündi ei mäleta, aga see kasvas välja näidendi sisust, kus isa sünnipäeva tähistamise käigus koorub välja, mis perekonnas täpsemalt toimub ja kuidas keegi kedagi armastab või ei armasta. Mõtlesin enne kirjutamist noortele, kes kasvavad peredes, kus ei ole kõik korras või suguvõsas, kus asjad on armastusega kaunis kehvasti. Mõtlesin, et kas nemad oma täiskasvanuelus on hiljem siis samuti haavatavamad või ebakindlamad võrreldes harmoonilisematest peredest pärit inimestega. Kas nn “haavatutel” on hiljem raskem luua turvalist keskkonda enda ümber ja leida armastust ja ka ise armastada. See oli üks läbivaid küsimusi, mis mind huvitas ja kannustas. Ja kuna ma olen suur Bergmani fänn, ja tema mind väga inspireerib oma filmidega, siis ma naljaviluks mõtlesin asetada kogu näidendi tegevustiku saarele. Bergman elas samuti ju Färö saarel, mis ei olegi teab kui kaugel Hiiumaast. Nii mõnigi kord on Bergmanil filmides tegelasteks klaverimängijad või kunstnikud ja nende lähiring, siis mõtlesin minagi samasest huumorist lähtuvalt panna tegelaseks helilooja ja tema perekonna. Ning loomulikult ei jätnud ma panemata tegelastele ka skandinaaviapäraseid nimesid. Sellest kirsist tordil ei saanud ma kuidagi loobuda.
Pealkiri on siis omamoodi kujund?
Võib nii öelda küll. Hakkasin hiljem huvi pärast maalikunsti sirvima ja leidsin muna-kujutamist paljudel kunstnikel, ilmselt sellepärast, et see muna vorm on nii maagiline ja ligitõmbav. Esimesena tuli kohe meelde hiidlane Ülo Sooster. Tema pildid on väga lummavad. Eks muna peidab endas saladust, mis sealt koorub ja see selgub alles mõne aja pärast. Ta on nii tugev kui habras korraga, kaitstud ja lõhutud samaaegselt. Seetõttu sobib ta inimese ja tema hinge kujundiks väga hästi. Või armastuse kujundiks. Mis on nii tugev kui ka haavatav samal ajal.
Mis teemad näidendit veel läbivad?
Näidendi teemadeks on armumine vs armastus, lähedastele öeldud sõnade kaal ja tähendus, vaikuse täitmine mõtte või mõtetusega, õigete sõnade leidmine, päris armastus ja mänguarmastus. Need on kõik inimlikud teemad, mis loodetavasti kõnetavad paljusid. Näitlejad tõid eraldi välja vaikuse, et see kerkib loos samuti esile ja paljud väljaöeldud laused kõlavad humoorikalt tänu sellele vaikuse teemale.
Kuidas jõudsite Soonlepa esinemiskohani?
Soonlepa karjamõis sai valitud tänu õnnelikule kokkusattumusele. Näidend ootas oma aega paar aastat, enne kui produtsent Ere Naat leidis Hiiumaal, Soonlepa karjamõisas maja, mis on ümara vormiga, talle meenus näidendi pealkiri “Muna” ja seejärel ka fakt, et näidendi tegevus toimub just saarel. Kuna ümarmaja omanikud ning Soonlepa karjamõisa pidajad Reelika ja Tõnis Kasemägi käisid Tallinnas vaatamas ka punk-etendust “Teisitimõtleja”, mis neid kõnetas, siis otsustatigi, et see kõik ei saa olla juhus, et ju peab “Muna” just Soonlepas välja tooma. Karjamõisa saal, kus etendus toimub, on vana karjahoone, mis on kõrge ja sügav, ning mahutab kenasti publikut. Meistrid, kes selle omal ajal põllukividest ehitasid, on selgelt olnud ilumeelega mehed, sest laotud seinad on väga huvitava mustriga. Mõisapidajad Reelika ja Tõnis korraldavad saalis ka kontserte ja ootavad sel aastal külalisi ka kohvikutepäevale. “Muna” esietendus aga on plaanis 11. augustil ja seda mängitakse kuni 18. augustini.
Mil moel osadesse õiged inimesed leidsite?
Eks osade jaotus on tunnetuse küsimus, aga ma olen osaliste üle väga uhke ja õnnelik. Ja inimeste vahel on hea klapp ka. Ma teen juba näiteks teist tükki järjest koos Jan Uuspõllu, Maria Petersoni ja Helvin Kaljulaga. Lahedad inimesed ja näitlejad. Heliloojat kehastabki Jan. Maria Peterson mängib helilooja abikaasat, Helvin poolvenda. Trupis on veel ka Elisabeth Peterson, Helena Pruuli ja Risto Vaidla, kes esindavad loos nooremat põlvkonda. Muusikalise kujunduse teeb Tõnis Leemets, kellega oleme koos palju lavastusi juba teinud ja laheda lavakujunduse teeb kunstnik Kaarel Eelma.
Milline on Teie enda seos Hiiumaaga?
Mul on personaalne seos, üks minu suguvõsa liine on samuti siit pärit. Peale rootslaste väljasaatmist olla esivanemad Kõpu kandist kolinud Mudaste külla ja seal pidanud Metsiku talu umbes aastani 1900 või tiba kauem. Üks nendest perepoegadest olla olnud
Ungern Sternbergi tüürimees, mereröövel, muuhulgas ka naiseröövel, röövinud endale naise Rootsimaalt ja peale Ungerni Siberisse saatmist läinud ta ise Padise kloostrisse puussepaks. Selline lugu liigub meie suguvõsas. Ma süvenesin sellesse, siis kui me aastaid tagasi siin Tahkunas “Tuulesaarte” etendust tegime. Hiiumaa on mulle väga sügava mulje jätnud, läheb väga korda ja hinge. Me tegime koos Toomas Kokovkiniga Kärdlas ka pikalt rahvusvahelist dramaturgide töötuba, nii et iga suvi olen olnud vähemalt korra Hiiumaal.
