Erakogu Jäin mõtlema selle üle, miks inimeste keeles ja meeles on loomalikkus midagi hirmus halba. Kui mõni inimene mingi vastiku teoga hakkama saab, siis öeldakse, et käitub, noh, nagu loom või siga.
Aga mõelge nüüd ise. Kes siin maamuna peal kõige rohkem jama kokku keerab? Kas mõni loom? Ei, ikka inimene. Kas sõdu peavad loomad? Eks ikka inimesed. Loomad on sõja ajal hoopis kannatajad. Näiteks Kiievi loomaaia loomad. Neil pole kusagile minna ka. Varsti lendab terve maailm mõne lolli inimesetüki pärast uppi. Vaat meelega ei kirjutanud “inimeselooma”, sest kuigi ka inimesed on tegelikult ju loomad, peab mõni isend ennast loomadest paremaks ja targemaks, aga tegude järgi otsustades oleks säherduse tüübi loomaks nimetamine võib-olla hoopis loomadele solvav.
Nojah, rääkida võib ju ka loomusest. Mõni inimene ongi kohe selline tige. Noh, eks mõni loom ju ka, aga kurja loomaga on siiski vast lihtsam toime tulla kui kurja inimesega. Ja kui sellisel tegelasel on veel võimu, siis lähebki asi täitsa käest ära. Õnneks on siin maamuna peal ka teistsuguseid inimesi, tegelikult siiski rohkem kui neid va õelusekotte.
Noh, ja kui loomulikkusest rääkida, siis loomad ongi loomulikud. Nad ei aja jama, ei räägi üht ega mõtle teist. Kui neile miski ei meeldi, siis nad annavad sellest märku. Kui loom ennast hästi tunneb, siis näitab ta seda ka välja.
Kui nüüd veel mõnele loo-ga algavale sõnale mõelda, siis tulevad meelde “loomine”, “looming”, “loodus” ja “loovus”. On isegi selline sõna nagu “loomeinimene”. Tegelikult suudab suurem osa inimesi midagi luua. Mõned jälle oskavad ainult lõhkuda. Ja seda nad siis teevadki. Täna lõhuvad näiteks mõne akna, aga homme juba, noh, teiste inimeste ehitatud maju, ülehomme terveid linnu.
Noh, loodus ei ole küll inimeste loodud, aga eks sedagi peaks nii inimeste kui ka loomade huvides hoidma ega tohiks liiga palju lõhkuda.
BOBIK
arvamusliider, filosoof ja loominguline loom
