Nagu igal kevadel tavaks, korraldasid Haapsalu kutsehariduskeskuse loodusturismi korralduse eriala teise kursuse õpilased eksamireisi, kus igaühel oli oma roll nii korraldajana kui ka giidina.
Seekordne reis kulges Hiiumaal värvika Ungern-Sternbergide suguvõsa jälgedes ja jälgede vahepeal. Ungern-Sternbergid olid baltisaksa aadlisuguvõsa, kellele on läbi aegade kuulunud suured valdused nii Hiiumaal kui ka mujal Eestis. Peatähelepanu oli pööratud 1744–1811. aastail elanud Ungru röövelparunile Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternbergile, kes juttude põhjal laskis ehitada valemajaka, et laevu Hiiu madalikule meelitada ja laevade lastid röövida.
Meie reis kujutas endast otsekui üht lugu, mis selle edenedes igas peatuspaigas aina enam lahti rullus, andes ajalooliselt väljauuritud info ja legendide näol ülevaate nii kurikuulsa paruni kui ka tema suguvõsaga otseselt või kaudsemalt seotud kultuuri- ja loodusobjektidest.
Kui varasematel kordadel on eksamireisil osalenud vaid õpilased ise ja mõned õpetajad, siis seekord võeti eesmärgiks reis maha müüa ja sellega pretsedent luua. Aktiivse turunduse tulemusena leiti lisaks loodusturismi õpilastele ja neljale komisjoniliikmele 20 reisijat.
Reis sai alguse 5. juuni varahommikul Tallinnast, nii et Hiiumaale jõudsime piisavalt vara, et esimesel reisipäeval võimalikult palju näha ja kuulda. Alustasime Hiiumaa väärikaimast, Pühalepa kirikust ja Põhilise leppe kividest, kohas, kuhu Ungru parun tahtis Egiptuse püramiidi koopia ehitada, ning suursugusest ja saladuslikust Suuremõisa lossist.
Kõpu tuletorni kõrgustest avanes meile vaade Hiiumaa rikkalikele metsadele ja merepiirile.
Selles lummuses kõndisime kõrgeaulise Kõrgessaare mõisa maadel ja traagilise saatusega Reigi rannarootslaste aladel.
Õhtu lõpetasime Kassari saare kummitusliku kabeli ja kalmistuga.
Uus päev algas varajastele ärkajatele linnulaulu ja -vaatlusega Orjakus.
Hiiumaa pealinnas Kärdlas lasime end võluda puhastest arteesiavetest ja peakangelasega seotud kalevivabriku uhkest ajaloost.
Ehthiidlaslikkusega üllatas meid Soera talumuuseum ja selle soe pererahvas.
Enne saarega hüvastijätmist saime Suursadama merekaru suu läbi osa suurejoonelistest merejuttudest, vaatasime üle metsa varjunud Kallaste panga ja tegime tutvust Hiiumaa põliselaniku, vanapaganaga.
Ungru krahvi jälgi ajades kujutlesid pea kõik end momendikski kurikuulsaks paruniks ja tunnetasid, kuidas oleks vaat et kogu Hiiumaa valitsejana päevasaarel ringi liikuda. See võis olla midagi uhket ja ülevat, sest isegi ligikaudu kaks sajandit hiljem pakkusid krahvi käidud rajad ning nendel tehtud teod meile reisil mõnusat rahulolu ja põnevust. Vähemalt nii näitas reisijatelt saadud tagasiside, sest meie esmakordse käeharjutusena korraldatud lõpureisiga jäädi rahule nii korralduslikult kui ka sisuliselt.
Nõnda võib öelda, et meie jäljesaak oli rikkalik ja jahti väärt.
VIRGE ÕUEMAA
reisiline
