Kui vaadata, mis toimub ühistranspordi ja sõitjateveo korraldamisel arenenud maailmas, siis elame põneval ajal. Uberi ja teiste sarnaste sõidujagamisplatvormide tulek on muutmas vahendeid ja harjumusi, kuidas inimesed paigast paika liiguvad.
Lähikümnend toob isesõitvad autod, mis omakorda tähendab samasugust läbimurret, kui 120 aastat tagasi voorimeeste asendumine hobuseta tõldadega.
Kas ja kuidas võiks Hiiumaa nende muudatustega, mis nagunii juhtumas, kõige paremini kaasas käia ja neist kasu lõigata?
Kui võrrelda ühistranspordi kasutajate arvu ja vaadata, mis see kõik maksab, ei tundu sugugi utoopiline projekt, et aastaks 2025 oleks Hiiumaal viis-kuus isesõitvate elektriautode rendi- ja laadimispunkti. Näiteks Heltermaal, Suuremõisas, Emmastes, Kõrgessaares, Kõpus ja Kärdlas kokku 50–60 masinaga. Vahemaad saarel ei ole suured ning põhimarsruut on nn asfaldiring, mis marsruudi planeerimist lihtsustab.
Sellise võrgustiku väljaehitamine maksaks hinnanguliselt 5 miljonit eurot. Käigushoidmine ehk viiendiku sellest summast aastas.
Isesõitvate autode tootjad võiksid olla vägagi huvitatud sellest, kui neile Hiiumaad oma transporditehnoloogia testplatvormiks pakkuda ja see võiks teha süsteemi juurutamist oluliselt odavamakski.
Muidugi on lubatud uskumatult mühatada, et see kõik on muinasjutt ja tühi unistamine, kuid sama ulmeline võis kümme aastat tagasi tunduda mõte, et Eestis on kogu riiki kattev elektriautode laadimistaristu või paarkümmend aastat tagasi väide, et Hiiumaa majanduse selgroo moodustab plastitööstus.
Kui lugeda Hiiumaa 2020+ arengustrateegiat, siis seab see igal juhul eesmärgi kõrgtehnoloogiliste rakendustega saavutada läbimurre saare majandusarengus. Kuidas täpselt, vajaks arutamist.
8. november 2016
