Tapio Vares Korrektselt nimetatakse selliseid elukaid putuktoidulisteks taimedeks. Seejuures on nad võrdlemisi väiksed, mitte mingid ohtlikud monstrumid. Vähemalt siin põhjamaal.
Toona piirdus mu tutvus sellest huvitavast taimerühmast vaid huulheintega. Maja tagant rabastuvast lohust sai isegi üks ümaralehine huulhein koju kiviktaimlasse istutatud. Toitsin teda usinalt hakklihaga. Surus teine kombitsad tükikese ümber ja hiljem oli vaid veidi lima järel. Kuna tegu polnud liigniiske turbase kasvupaigaga, vaid tavalise aiamullaga, ei pidanud taim kaua vastu. Naljakas oleks mõelda, et ta hukkus hoopis liigsest hakkliha pugimisest, ent muidugi ei pea see paika.
Meie looduses on teisigi putuktoidulisi. Näiteks kahte liiki vesiherneid, kelle veealused põiekesed püüavad usinalt sääsevastseid. Paraku pole vesiherned mulle kusagil ette trehvanud.
Samasse vesiherneliste sugukonda kuulub ka harilik võipätakas. Üks kohtumine temaga meenub Lõuna-Hiiumaalt Harju küla lähistelt, kui sattusin mukulaste retkele kaasa ja siis ühtäkki meile võipätakat näidati.
Üldse tunduvad mukud olema mihklid võipätakaid leidma. Nad tuhnisid need üles isegi mu kodumetsa tee pealt. Nimelt ühel juunipäeval, kui juhatasin neid kõdu-koralljuuri kaema, avastati liivatee rattaroopa lohus ja selle servis hulk võipätakaid. Sellised maadjad kollakad leherosetid, mis oleks võinud rohus kergesti märkamata jääda. ent taime sinakaslillad õied olid õige silmatorkavad.
Olin üllatunud ja rõõmus, et selline liik sedasi nii ootamatus kohas kasvab – ei mingit sood, lihtsalt suvaline kunagine maaparandusobjekti tee. Suurte sadude ajal koguneb sellesse roopalohku vett, mis aga ruttu kaob. Ju siis on niiskust piisavalt, et võipätakad seal end päris hästi näikse tundvat. Ehkki vohav kastik võib taimekesed seal kord lämmatada. Näis, kauaks nad sinna püsima jäävad.
Harilik võipätakas levib Eestis eeskätt lääneosas ja saartel. Teine liik, valge õiega alpi võipätakas on aga haruldane Lääne-Saaremaa lubjarikaste soode taim. Muuseas, Läti ainus alpi võipätaka kasvukoht asus 18 m kõrguse Staburagi joa allikalubja pinnasel. Toona poole sajandi eest ei küsitud sellest aga midagi ja terve lõunaeuroopalikku pilti pakkunud juga uputati sügavale vee alla – kui valmis Väina jõge tõkestav Plavinase veejõujaama tamm.
Selleks, et asja veel keerulisemaks ajada, leidub Hiiumaal ka hariliku võipätaka valgeõielist vormi, nagu kinnitati mulle tol mukulaste retkel mu kodumetsa võipätakate juures. Nii et kui juhtumisi valge õiega võipätakale peaksite sattuma, siis ei maksa kohe arvata, et see on suur haruldus, alpi võipätakas. Vahest parimaks eristustunnuseks on õieneelu valged karvad – harilikul on need olemas, alpi omal puuduvad.
Kuigi võipätakad toituvad meelsasti putukatest, on see siiski vaid üks osa nende menüüst. Kuna lehed sisaldavad klorofülli, suudavad nad vajaliku peatoiduse fotosünteesida nagu iga teine tavaline taim.
Võipätaka lehti kasutati vanasti piima kalgendamiseks. Ka raviti lehtedega pragunenud huuli ning kasutati läkaköha puhul ja palaviku alandajana. Meie praegustes oludes on võipätakas aga suhteliselt vähelevinud taim, nii et külmetuse puhul tasuks pigem teiste ravimtaimede poole vaadata.
