Uluvad hundid. “Rumal Noorkuu“. Tormide ookean. Naiseks olemise iseärasused. Tõus ja mõõn. Täiskuu. Faasid ja faasitused. Kaasaegsed nõiad ja Taro kaardid. Juust. “Tsaar Saltaan“. Neil Armstrong. Vaikuse ja selguse meri. Elina Naan. Kuuvalgus. Kuuvarjutus. Kuutõbised ja kuuimetlejad.
Minu abikaasa Tõnu, kes on suure osa oma viimasest üheksast suvest Tahkuna tuletorni suveprogrammi panustanud, on mõlemat. Diagnoos on raske, haigus ravimatu. See imetluse, austuse ja kummastuse segu on üks hoomatavamaid tema spirituaalsustest. Ikka ja jälle taban teda taevasse vaatamast ja oma kauget sõpra uurimast, leidmas välismaises kuus seda teistsugust, kodumaises tuttavat. “Tšau siis,“ viipab ta uksel ja läheb pildistab jahedas kuuvalguses Laulasmaa jändrikke mände paukuva pakase käes. Või kõnnib suure, haloga palistatud kuukera valvsa pilgu all üle valendava lume mere äärde, saatjaks veebruarikuised öökullihuiked. Ikka püüdma seda veidrat mõhnalist taevakeha, mis end vääramatu rütmiga ilmutab, aga päriselt kätte ei anna.
ja