Teisipäeval võttis jäine meri elu Ülo Estalt, kelle nime kõik hiidlased seostavad Hiiu Kaluriga.
Oma ajakirjanikutöös kohtusin temaga mõned korrad, sest Ülo Esta oma töid-tegemisi eriti ei reklaaminud. Kui küsisid, rääkis küll. Pikemalt jutule saime neil kordadel kui Hiiu Kalur mõne uue laeva sai ja ükskord ühe vana merekoolile ära andis.
Sellest ajast kui tema juhitud Hiiu Kaluri tütarfirma Dagomar sügavast pankrotikuristikust nina vee peale ja kasumissegi tõstis, on meeles tema napp selgitus: “Meres on kala, mida jumal annab. Ja kalahinnad on paremad ka.”
Rääkisin Ülo Esta otseste alluvate, traalimeestega. Mehed olid omavahel juhtunut arutanud ja üks neist ütles, et ei kujuta ettegi, kes teda asendada suudaks. “Oleme kimbatuses, et kes tema tööd jätkaks. Olime temaga harjunud. Ta oli väga viisakas ja rahulik inimene, ülemusena väga paindliku käitumisega, kui noomis, ei tõstnud kunagi häält ega ärritunud. See oli nii ootamatu ja meil kõigil on väga siiralt kahju, et nii juhtus,” ütles traallaeva kapten, kes oma nime all rääkida ei tahtnud.
Hugo Maide, kes aastaid kolhoosi Hiiu Kalur juhtis, ütles kurba uudist kuuldes: “Kahju, väga kahju. Ülo oli väga hea, sõbralik ja huumorimeelega mees. Läbisaamine oli tal kõigiga suurepärane – kõik selle põlvkonna kalamehed jäävad teda mäletama. Minu kaastunne perekonnale.”
Teine endine kolleeg, Üllar Põial kirjeldas Ülo kui tõsist Eesti meest, kes tegi oma tööd väga kohusetundlikult ja oli ka hea pereisa: “Ta oli üks meeldivamaid kolleege selle kümne aasta jooksul, sai koos tööasju aetud ja vabal ajal saunas käidud… väga karm värk, et teda enam ei ole.”
Praegused kolleegid ütlevad tänases lehes ilmuvas nekroloogis, et Ülo Esta oli tippjuhina nõudlik nii enese kui teiste suhtes, kuid alati sõbralik ja abivalmis ning väga aus inimene.
Virumaa poisist hiidlaseks
Paljud meist ilmselt ei oska arvatagi, et Ülo Esta oli tegelikult Ida-Virumaa poiss – nii omaks sai ta hiidlastele. Ta sündis
5. mail 1951 Narvas. Õppis laevaremondilukksepaks, hiljem omandas tehnik-laevamehaaniku eriala.
1972. aastal tuli Hiiu Kalurisse praktikale ja pärast merekooli lõpetamist päriselt tööle. Ta jäi ettevõttele truuks lõpuni tehes kaasa kõik keerulised muutused ja liikudes ametiredelil üha kõrgemale.
Alustas laevamehaanikuna, käis Hiiu Kaluri laevadega Angoolas, oli laevastiku peamehaaniku asetäitja, hiljem Dagomari peamehaanik, siis Dagomari laevastiku direktori asetäitja, siis direktor ja lõpuks juhataja. 2008. aastast oli ta ASi Hiiu Kalur juhatuse liige.
Ülo Estat jäävad leinama abikaasa Juta, pojad Tammo ja Tanel, kuus lapselast, paljud sõbrad ja kolleegid. Kaastundeavaldustega ühineb ka Hiiu Lehe toimetus.