Sellekevadine reis viis mind kaugele lõunasse Rhodose, häälduse järgi Roodose, saarele.
— 15. aprillil.
Umbes kuus tundi sai magatud. Ärkasime valjuhääldi peale. Mõtlesin, et olemegi Roodosel. Aga ei, Kosil hoopis. Ilgemalt vooris rahvast peale, elab siin saartel ikka inimesi!
Linnusemüüri juures on sadamakai. Norfolki araukaariate allee, datlipalmid. Valgemajalise linna kohal kerkib metsase turjaga mäemassiiv. Tulime läbi väina, mis on vast vaid 4 miili lai. Euroopa ja Aasia piir. Türgi pool on ohtralt valgeid maju, see seal on Bodrumi poolsaar. Tegelikult vanad kreeklaste alad.
Kell 7.35 suveajas väljusime Kosilt. Pserimos etc saared on teravikud vees, ilmselgelt näha, et üleujutatud mägismaa. Tegelikult looduslikult on siinsed saared juba Väike-Aasia osa.
Kosi lõunapoolmik on täitsa metsatu, rohune (või hoopis gariig?), kaljune. Üksikud puudetukad näitavad, et tegelt võiks siingi metsad olla. Saare idatipu rohusele kaljule on värvitud suur Kreeka lipu kujutis. Piirivalvekaater kimas mööda.
Kulgeme lõunasse. Paremal Kreeka saared, vasemal kõrgub sinihägune Väike-Aasia mägede siluett. Väga lähedalt möödub mandri Datca poolsaar, seal on juba ambrapuude org ja (nagu Bodrumilgi) kreeta datlipalmide looduslik levila.
Datca vastas on Kreekale kuuluv Nisyros – vulkaanisaar. Tõesti, kogu seitsmeverstase läbimõõduga saar on üksainus koonus, mille ülemine osa on ära rebitud. Praegune tipp ulatub 698 m üle merepinna.
Kell saab 9 hommikul. Neliteist tundi kestnud merereis hakkab lõppema. Sõidame piki Roodose rannikut. Põhja pool, üsna lähedal, on Väike-Aasia – paljavõitu, puude-põõsaste träpsudega. Vasakul väga paljas Kreeka kaljusaar Symi. Tolle tippudes on siiski üsna roheline, küllap küpressimetsad.
Roodos on ikka väga metsane, roheline saar. Kontrast Symi ja Aasia rannikuga on tugev. Meri on alla vaadates veidralt tintjas-koobaltsinine. Sõidame ümber Roodose põhjatipu, mis on väga karpmaju täis lükitud.
Viis päeva reisimist Hiiumaalt Roodosele saab läbi. Oleme kohal.
