Jälgi meid

VARESE LOOD

Läbi Suuremõisa parkmetsa 3.

Sitka kuuskedest edasi mere poole jagub veel hea tükk maad. Huvipärast jalutasin sinnapoole, et näis, kaugele saab? Esialgu olid saatjaks vanad lehised, võrad kollendamas. Edasi tuli lihtsalt männi-lehtpuu segamets. Kõrvu hakkas järsku kostuma imelikku sahinat.
Rändlindude parv? Või tormine tuuleiil? Üldsegi mitte. Hoopis koprapais. Kus vana jõesäng teeb looke, kulgeb edasi mere poole uuem sirge otsekanal. Ja just selle kanali alguse on kobras pika tammiga täis ehitanud. Nii oma poolteist jalga kõrge, seega jõge liiga üles ei paisuta. Aga kas on teine tamm ees ka vanal jõesängil?
Mitte kaugel leidsin jõe­kaldal korratu kaigaste-­toigaste risuhunniku. Kuid näe, puha saviga pealt ära plätsitud. Kopra kodu! Ja lausa eeskodagi on sel: väiksem roikakuhil otse jõevees.
Muidu olen ikka mõelnud, et on see kobras vast üks tüütu metsade üle ujutaja ning kaldapuude hävitaja. Aga kui nüüd tõelisuses tema suurt ja hoolast tööd näen, siis tekib lausa, no kas just austus selle usina toimekuse vastu, aga teatud lugupidamine küll.
Kobrast ennast olen kunagi paaril korral trehvanud ka. Kuid mitte Hiiumaal, hoopis mandril. Päris lähedal ujumas Karisöödil Peetri jões Eesti lõunapiiril ja ka ühel Läti-Leedu piirijõel.
Kobras hävitati Eestis ülemöödunud sajandil. Uuesti asustati ta Eestisse peale Teist ilmasõda, ent tuli muuseas ka täitsa ise. Kobras on Eesti kõige suurem näriline. Oma lapiku saba tõttu ei peetud teda muiste päris õigeks loomaks, mistõttu paastu ajal söödi teda niiöelda kala pähe.
Vanasti keeras Suure­mõisa jõgi enne suubumist nõksu lääne poole, sest mere suunas kulgeb risti ees seljaku­riba. Nüüd lõikab kanal sellest risti läbi. Siin kõrgemal pinnasel kasvab sarapiku alusrindega männik. Saab see aga nagu noaga lõigatult otsa. Aastasadade eest võis siin päris tore rand olla, kuid nüüd laiub ees hiigellai rooväli. Kauguses helendab siiski Soonlepa lahe vaba vesi.
Kulgesin veel mööda kanali kõrgemat perve pisut, kaaslaseks lõputu sea­sõrgade jäljestu maas. Siinsed roo­alad on metssigade pelgupaik. Nende rada sukeldus peagi juba kõrgemasse tihkesse roogu. Loobusin edasi trügimisest. Nagunii siit päris mereni välja ei jõua ja komista veel mõne ohtliku kärssnina otsa…

Veel lugemist: