Märten Kross Žürii liige Jaan Undusk ütles, et auhinna omistamisel Valtonile pidas žürii silmas ka kirjaniku varasemat ja Jaan Krossi loominguga viljakalt polemiseerivat panust eesti ajalookirjandusse. “Ehkki ta oma filmistsenaariumeis ja näidendeis pole hoidunud mineviku Eesti teemast, on Valton tuntud eeskätt kui ajalooliste mõistujuttude meister, kes ammutanud ainest nii Eestist läänes kui ka kaugel idas paiknenud kultuuridest ja võtnud mõõtu pigem Karl Ristikivi kui Jaan Krossi loomingust. Seda paeluvam on tema krooniku rollis maabumine kodukihelkonda ajalooliselt pingestatud aastail.”
“Märjamaa legend” on lugu autori kodukihelkonnast Liivi sõja aastail 1560–1574. Sellesse aega jääb ka Lääne-Eesti talupoegade 1560. aasta vastuhakk, mis suruti maha Koluvere linnuse piiramisel. See sündmus oli keskse tähendusega ka Jaan Krossi suurromaani “Kolme katku vahel” teises osas (1972).
Kassari rahvamaja saalis toimunud pidulikul koosviibimisel andis auhinnaplaadi üle Hiiumaa vallavolikogu esimees Aivar Viidik, kuna seekord osales auhinna väljaandmisel ka vald.
Jaan Krossi kirjandusauhinna värske laureaat Arvo Valton kõneles oma tänukõnes ajaloost, eestlusest, küüditamisest ja Hiiumaast.
Läbilõhki eestlase keldi nimi
Päev varem oli kirjandussõpradel võluv võimalus kohtuda Valtoniga nagu ka mitme teise nimeka kirjanikuga Hiiumaa muuseumi Pikas majas toimunud kirjanduslikul õhtul “Hea uskuda on mõnda väikest imet”, mis pühendatud lootusele.
Valton teatas kohe etteaste algul, et on vähemalt poolest saadik hiidlane ja tema isa oli täishiidlane. “Waltonite nimi on Hiiumaa nimi, osa neist on end eestistanud Vallikiviks, ja sellest ajast, kui mõisnikud andsid pärisnimesid, on perekonnalegend, et Walton on põline nimi, mis toodud siia ilmselt Briti saartelt,” rääkis ta. Tema andmetel on tegemist keldi nimega. “Kahest vennast, kellele see nimi anti, said kaptenid ja kolmandale vennale anti nimi Valdmann – see ikka korralik saksa nimi, mis pagana Walton,” selgitas ta, millel põhineb tema usk, et tegu oli keldi nimega.
“Walton on üks maailma rikkaim suguvõsa, nende seas on Nobeli preemia laureaat, kuulus helilooja ja ka üks üsna kuulus Eesti kirjanik,” naljatas Valton. “Austus Waltonitele, aga mina pean ennast ikka läbi ja lõhki eestlaseks, kuigi seal kusagil väga kaugel oli mõni šotlane või iirlane.”
Saali naerupahvakute saatel luges ta ette oma aforisme ja rääkis, kuidas bussis, millega Tallinnast Hiiumaale sõideti oli üheksa reisijat, kes selle aja jooksul omavahel ühtki sõna ei vahetanud. Jutuks läks alles siis, kui Hiiumaale jõuti. Vaikuseaega kasutas Valton selleks, et tukkuda ja kirjutada luuletus, mille maailma esmaettekandest kõik saalisolijad osa said: “Olid ju ajad, mil inimkeeli säutsusid linnud, mil pehmenesid kivid, millele ohvreid tõime, mil kummardasid puud, kui me neid kiitsime. Olid ju ajad, mil muinaslood olid tõde, mil headus alati võitis kurjuse…”
Ettevõtmise üks korraldajaid, Jaan Krossi ja Ellen Niidu poeg Märten Kross nimetas kirjandusõhtul esinedes väikeseks imeks seda, et Krossi kirjanduspreemiat antakse nüüd välja Hiiumaal. Ühtlasi avaldas ta lootust, et ehk võib sellest kasvada ka midagi suuremat.
Hiiu Lehele tõi ta näite, et auhindamisega võiksid kaasneda vestlusringid, raamatulaat ja muud kirjandussündmused. “Tegelikult on Hiiumaal täiesti suur potentsiaal olla omamoodi kirjandussaar, aga sellest peaks lihtsalt rääkima. Ja siis peaks saar selliseks saareks hakkama – see on otsustamise küsimus,” nentis Kross.
