Harda Roosna Laupäeval oli Sõru muuseumis Sende Lipu raamatu “Armuadrale sündind” esitlusel kohal nii palju inimesi, et saalikesse kõik ligi 70 huvilist kuidagi ära ei mahtunud.
“Ütlesin Aarele [Ristmägi – toim], kui ta küsis, et kes sinna tulevad, et kolm vanamutti on kindlasti kohal,” naeris Sende ise.
Mare Sarapuu, kes raamatu valmimisele kaasa elanud ja aidanud, selgitas, mis on Sende raamatu fenomen: “See on Sende lugu, aga mitte ainult. See on nende pere lugu, aga mitte ainult. See on Sõruotsa lugu, aga mitte ainult. See on rannarahva lugu, aga mitte ainult – see hõlmab kogu seda ajastut.”
Hiiukeelsed mälupildid
Varem on Sõruotsa lugusid kaante vahele saanud Ain Kalmuse, Jegard Kõmmuse ja Endel Saare sulest. “Nüüd lisandus sellesse väga väärikasse seltskonda Sende Lipu raamat,” ütles Sõru külaseltsi liige Kalev Kotkas. “Meil on põhjust olla rõõmsad ja uhked – Sõruots on tõenäoliselt enim läbi uuritud, läbi kirjutatud ja raamatutesse talletatud piirkondi.”
Kotkas tõdes, et Eestis on murdekeele taasavastamise ja taaskasutusele võtmise aeg ning murdekeelseid trükiseid ilmub lausa murdu, kuid Sende Lipu ei ole allunud peavoolule. “Sende teeb kõiki asju omamoodi. Ta on leidnud, avastanud ja juurutanud uue lähenemise – ta mäletab eesti keeles, aga mälupildid on hiiukeelsed,” selgitas Kotkas. Raamatut nimetas ta aga hiiu keele õpikuks edasijõudnuile või tagasijõudnuile.
Žürii: Raamat ei paku huvi
Sende Lipu rääkis viperustest raamatu valmimise eel ning jagas tänukingitustena raamatuid abilistele ja koostööpartneritele.
Esialgse pealkirja all “Ristteele sündinud” käsikiri läks kirjanike liitu romaanivõistlusele, kuid ei osutunud valituks. Ka žüriiliikme arvustus, mille autor sai, ei olnud eriti soodne – lõppjäreldus oli, et raamat ei paku huvi.
Sende Lipu luges arvutusest ette katkendeid ja teatas, et ei nõustunud ühegagi neist. Nõudis hoopis käsikirja tagasi ja andis selle Ermo Mäeotsale lugeda.
“Tunnustan Sendet, et tal oli visadust ja jonni minna oma eesmärgi poole,” ütles Mäeots. Ühtlasi teatas kultuurkapitali maakonnakomisjoni koordinaator, et Vaapo Vaher paneb kokku suurt raamatut Hiiumaa kirjanikest, mille maht praeguseks juba tuhat lehekülge. “Usutavasti on ka sulle seal lehekülg,” lisas Mäeots.
Valla ettevõtjad tulid appi
Arvustaja tõi käsikirjas esile ka ühe plussi – “Leevenduseks värske keelekasutus, mis on usutav ja nauditav.” – ning Rein Veidemann soovitas käsikirjaga edasi töötada.
Nii Sende Lipu tegigi ja otsis raamatule toimetaja. Toimetama nõustus Aare Ristmägi. Esitlusel ütles Ristmägi, et leidis raamatust väga palju head: hea murre, Sõruotsa lood, legendid ja inimesed ning Sende enda pere lugu. Ristmägi kinnitas, et kui valmis saab raamatu teine osa, on ta valmis toimetama ka seda.
Raamatu kujundajaks nõustus saama Mart Mõniste, kelle tööga autor väga rahule jäi, kuid ilmutamine jäi esialgu raha taha.
Kurtnud muret vallas tegutseva ettevõtte ASi Dale ühele omanikule, Anita Kaermale, arvas too, et leiab lahenduse ning ettevõte toetaski raamatu väljaandmist. “See on Dale sponsorlus ühe väga hea asja heaks – see raha on läinud täpselt õigesse kohta,” kinnitas Kaerma.
“Meil on hea meel, et meil oli võimalus sind aidata ja ära muretse – see ei ole doktoritöö, see on raamat hiidlastele, veel rohkem Sõruotsa inimestele,” ütles ASi Dale tegevjuht Tiit Asumets. Õhku jäi vihje, et ehk toetavad nad ka raamatu teise osa väljaandmist.
Tänuraamatu sai ka Emmaste vallavanem Tiit Paulus: “Arvustus ei olnud kõige meeldivam, aga sa ei jätnud oma jonni ja läksid edasi ja siis me muidugi aitame. Kui teise osa jaoks abi vaja on, küll me aitame.”
Kuhu kadus Sende?
Kui raamat valmis sai, saatis autor selle mitmetele lugeda. Üks tagasiside kõlas nii: “Sinu suur uurimistöö on leidnud ilukirjandusliku väljundi, sinu raamat on kirjutatud väga ausalt.”
USAs elav sõbranna Evy Laaman-Kalbus nimetas raamatu kõige suuremaks väärtuseks murdekeelt. Tal oli ka üks küsimus, miks on selle peategelane Riia, mitte Sende.
“Sende ei ole eluilmas olnud ideaalne õpetaja – ta on vihastanud, nutnud, karjunud ja riielnud. Riia on ideaalne õpetaja, sellepärast Sende kadus raamatust,” selgitas autor.
“Emmaste kool on väga uhke, et me saame sind enda omaks pidada,” ütles koolile mõeldud raamatuid vastu võttes Emmaste kooli esindaja.
Lipu töötas Emmaste koolis pool sajandit eesti keele õpetajana, hoides seejuures elus ka murdekeelt. Ta on korraldanud nii kohalikke murdepäevi kui ka üleeestilise, mis toimus 1994. aastal Emmastes, ja kus olid kohal kõigi maakondade esindajad.
Seitse aastat lisaks
Käsikirja valmimiseks kulus seitse aastat – need on sõna otseses mõttes juurde saadud eluaastad. Sende Lipu ütles, et tolleks ajahetkeks oli ta sellises seisus, et oli valmis minema: “Mõtlesin, et ma lähen ja mind ei ole enam. Kõik jooksis kokku, mu enda ja mu poja saatus ja ma leidsin, et aitab.”
Raamat, mis on kui tagasivaade Sende enda, tema esivanemate ja kaasteeliste eludesse, andis autorile motivatsiooni edasi elada. Kui tervis lubab, tahab ta käsikirjast raamatuks vormida ka teose teise osa.
