Teadlaste hinnangul oli eelmisel aastal vaid 37,5% rannikumere kalade asurkondadest heas seisus. Kalateadlased ja ministeeriumi ametnikud arvavad, et süüdi on selles rannakalurid ja nende püügivahendite arvu tuleb vähendada. Kirvehoobiga 15% kõigilt maha, järgmisel aastal veel 15%… no ja siis vaatame, võib-olla 10% veel.
Püügivahendite arvu vähendamise plaan ei ole eesmärk omaette, vaid vahend varude seisu parandamiseks, õigustatakse otsust. Kalavarude taastamine ja hea seisund aga on eelkõige rannakalanduse püsimise huvides. Viimasele väitele võib alla kirjutada küll, aga mis saab juhul, kui kalavarude seisund ikka ei parane? Kas siis, kui üks “süüdlane”, rannakalur, täielikult elimineeritud, ei või tulla ilmsiks, et süüdi oli keegi teine?
TÜ Eesti mereinstituudi teadur Redik Eschbaum, kes uuris Väinamere kalavarusid, ütles juba 2007. aastal, et kormoranide rohkus takistab Väinamere kalavarude taastumist ning kormoranide söödud kalakogused kasvavad. Kui 1990. aastal sõid nad hinnanguliselt 115 tonni, siis 2006. aastal juba 4000 tonni kala. Ehk kormoranide söödud kogus ületas ainuüksi Väinamere piirkonnas kaks korda kalurite poolt ametlikult väljapüütud (räime) hulka. “Ennekõike konkureerivad kormoranid just rannakaluritega, mitte avamere traalpüügiga,” tõdes Eschbaum. Ja tegi ettepaneku kalanduse säilimise nimel hakata kormoranide arvukust piirama samamoodi, nagu teevad jahimehed näiteks põtrade ja metskitsedega.
Sellest ajast on veel 15 aastat vett merre voolanud, kormoranide tiib käib endiselt hästi, kalavarude seis aga on üha halvenenud.
Eschbaum ütles toona, et Eesti on üks väheseid Läänemere-äärseid riike, kes pole kormoranide tõrjumiseks veel midagi ette võtnud. Seis on sama ka praegu, 15 aastat hiljem – kormorani ju kirvega ei püüa…
7. oktoober 2022
