Ah et miks Vahasemaa, küsite. Olin kümneaastane poisijõnglane, kui isa, Albert Uustulnd, naases oma esimeselt Vahase külastuselt. See, kuidas tema kirjeldas seda paika, ei unune mul iial. Vahase pidi olema taevase paradiisi maapealne koopia, kus õitsevad kõikvõimalikud lilled, mille magus lõhn ajab pea ringi käima; kasvavad rusikasuurused metsmaasikad, mille magus maitse võrdub soojade maade ananassiga; lendavad suminal ringi linnusuurused mesilased; pesitsevad nii metsa- kui merelinnud, kelle laul kipub harjumatut kõrva kurdistama, rääkimata kaladest – angerjad suisa peesitavad hernepeenras ja haugid-ahvenad pidid end Abruka ja Vahase vahelises väinas saba peale püsti ajama, oodates, millal spinningumees vaid lanti lennutab.
