Lapsepõlves mandril oli millegi pärast üks mu ajaviiteid leppade raiumine lambakoplis. Tegin seda suure sakilise juustunoaga.
Seega on hall lepp olnud minu jaoks alati üks suvaline võsapuu. Kuigi iseenesest on ta ju oma silehalli tüvega meie dendroflooras ainus säärane – pööki ja valgepööki näeme harva ja vaid parkides.
Kolinud Hiiumaale, said siin kõikjal mu saatjaks sanglepad. Laialehiste puude vaesel saarel toovad nad maastikku teretulnud vaheldust. Vana sanglepp on võimas ja ilus puu. Ometi ei pea ma teda näiteks tammega päris võrdväärseks. Mis teha, lepp jääb lepaks. Muide, mandril nii tavaline hall lepp on Hiiumaal aga vaat et suisa haruldus, keda kasvab vaid üksikuis paigus.
Oktoobrikuus Tallinna botaanikaaias käies jõudsin lõpuks otsaga välja leppadeni. Endalegi ootamatult hakkasid nad mind korraga paeluma. Võib-olla seetõttu, et kui kõrval kullendasid kased ja valgepöögid, siis lepad olid muutumatult säilitanud meeldiva suvise lopsakroheluse.
Ja kui erinevad olid nende leppade lehed! Maximowiczi lepad uhkeldasid laiade suurte lehtedega, meenutades pigem sarapuud. Väga ilus oli jaapani lepp. Graatsiliselt vonklev puu oma siledate lehtedega ei meenutanud põrmugi leppa. Muide, maailma vahest üks kauneim lepp on jäigalehine lepp (Alnus firma), kellel on pikad, reljeefse vao-mustriga lehed. Botaanikaaia Kloostrimetsa kollektsioonis teda ette ei jäänud. Üldse kultiveeritavat seda liiki väljaspool Jaapanit harva. Kahjuks.
Järgmisena pälvis mu tähelepanu sitka lepp (Alnus sinuata). Sel nii kümne jala kõrgusel silekoorsel põõsaslepal pole lehed küll nii suured kui Maximowiczi lepal, ent on see-eest toredasti läikivad. Tegelikult on 5 tolli pikkused lehed lepa kohta üpriski suured.
Sitka lepp levib looduslikult Alaskast Kaliforniani. Kasvutingimuste suhtes on ta vähenõudlik, leppides ka lahja ning soise pinnasega. Hmh, seega mu metsaaia Oregoni alleele sobiks ju hästi? Ja juba korjasin ma tühja filmitopsi mõne seemneist pudiseva “käbi”. Sitka lepad lausa kubisesid neist.
Kuid kohe hakkasin kõhklema. No kes siis lepavõsa omale aeda külvama hakkab! Iseasi oleks too kaunis jaapani lepp, kes aga kahjuks “käbisid” ei kandnud. Ja juba lennutasin sitka lepa seemned tuulde. Hetk hiljem aga kukkusin jälle kõhklema. Ta on ju ikkagi igati ilus põõsaspuu, ehkki samas… Tjah, kui lapsepõlvest peale oled lepavõsaga võidelnud, siis on raske suhtumist leppadesse muuta.
Peale mõningast vaagimist korjasin uuesti mõne sitka lepa “käbi” ja kodus külvasin Oregoni alleele seemned maha. Näis, kas tärkab neist midagi. Pärast tulevad kõik üles, mida siis selle sitka lepa uputusega peale hakata?!
Tegelikult tahaks ma ühte lepaliiki omale aeda kunagi veel. Väga kaunis on itaalia lepp (Alnus cordata), olles aga kahjuks meil vist mõneti külmaõrn.
Muide, leppade hulgas on olemas suisa ka igihaljas liik! Igati lepalike lehtedega Alnus acuminata levib Mehhikost Argentiinani ja meil oleks tema puhul tegu ilmselgelt toataimega. No hea küll, leppi võib siiski aeda istutada. Aga tuua lepad lausa tuppa kasvama…?
