Teetööde loogikat jälgides tundub, et oleme taas jõudnud tagasi kadunud nõukogudeaega, kus seadust, määrust ja normi kasutatakse kui malakat.
Kui aed on tegija teadmatusest sattunud teemaale, siis korista see ära! Kui teekraav peab olema nii ja nii lai, siis olgu nii maal kui linnas! Kui teemaal ei tohi kasvada puid, siis maha kõik!
Ja ometi kasvavad näiteks Bornholmil puud vaid meeter-poolteist teeservast. Ja kui mõni neist kuivab, ei jäeta alleesse auku, vaid istutatakse uus. Ometi ju üks Euroopa kõik. Ja nii sügavaid kraave maanteede ääres ei mäleta kusagilt.
Kiduspe küla elanikud on teeremonti oodanud aastaid ja et see lõpuks ometi algas, teeb neile suurt rõõmu. Aga jälle need sügavad kraavid ja kõik puud tee äärest maha! Üks külaelanik rääkis, et palus oma teeotsas mõned puud alles jätta, kuid needki saeti maha. Tema hinnangul on tegemist nõukaajast pärit “kastis mõtlemisega”, mis välistab paindlikud lahendused.
Lõpuks on keegi ka sügavate maanteekraavide vajalikkuses ja ohutuses kahtlema hakanud. Ajakirjanik Rein Sikk selgitas välja, et ei maanteeamet ega ka politsei pole põhjalikult analüüsinud kas liiklusõnnetuste raskusaste, autode purunemine ja inimvigastused on seotud maan-teekraavide sügavusega, piirete olemasolu või puudumisega, teepervede laiusega.
Rääkimata sellest, kas järsuseinaliste kraavidega teedel sõitmine lisab liiklejaile turvatunnet või hoopis pärsib seda.
Kuni me ei küsi, miks, antakse meile seadusega nagu malakaga vastu pead ja sunnitakse vaikima.
6. september 2013
