Meie pensionisüsteem on sarnaselt paljude teiste riikidega ehitatud üles põhimõttel, kus vanaduspõlve heaolu tagamise vastutus langeb osaliselt inimeste enda õlgadele. See tähendab vajadust teha valikuid, kuid paljud noored on jätnud enda tuleviku saatuse hoolde.
Eesti seadustest tulenevalt on teine pensionisammas kohustuslik ning kui noor inimene pensionifondide vahel valikut ei tee, avab Eesti väärtpaberikeskus talle ise maksu- ja tolliameti andmete alusel pensionikonto ning esimese palgamakse laekumisel suunatakse maksed loositud pensionifondi. Oluline on teada, et loositakse ainult konservatiivseid fonde – ehk fonde, mis investeerivad 100 protsenti varadest võlakirjadesse. Ise on võimalik lisaks konservatiivsele fondile valida ka kuni 25, 50 ja 75 protsenti varadest aktsiatesse investeerivate fondide vahel.
Kas loosimine on nähtus, mille pärast tuleks muret tunda? Statistika kohaselt liitus veebruaris teise sambaga kokku 1345 noort. Neist 603 ei valinud oma pensionifondi ise – tervelt 44,5 protsendile esmaliitujatest määrati see loosi teel. 2012. aasta keskmisena loositi pensionifond kolmele noorele kümnest. Aastatel 2002–2012 loositi pensionifond 24 482 kliendile, kellest 7264 ehk ligi 30 protsenti ei ole juhuslikult loosiga saadud pensionifondi endale sobiva vastu vahetanud.
Vaatame mündi teist külge ehk neid, kes on teinud teise sambaga liitudes teadliku valiku. Eelmisel aastal valis enda avalduse alusel liitunud noortest Swedbanki klientidest tervelt 90 protsenti agressiivse strateegia ehk fondi, mis investeerib kuni 75 protsendi ulatuses aktsiatesse. Kõikidest Swedbanki 18–35aastastest klientidest on konservatiivse strateegiaga kogumas 1,1 protsenti ning agressiivse strateegiaga 34,8 protsenti. Ülejäänud turul on vastavas vanusegrupis 7,6 protsenti konservatiivses ning 15,1 protsenti agressiivses fondis.
Meil on nüüd kaks gruppi noori – ühed valivad pensioni kogumiseks teadlikult kõige agressiivsema ning teised saavad loosi tahtel kõige konservatiivsema strateegia.
Maailma kogemusest on välja kujunenud investeerimise rusikareegel: mida pikem on investeeringu periood, seda suurem peaks olema aktsiate osakaal investeerimisportellis. Ning vastupidi – mida lähemal on raha väljavõtmise aeg, seda suurem peaks olema võlakirjade osakaal. See arusaam tuleneb paljuski ajaloolistele andmetele tuginedes – nimelt on pika perioodi jooksul olnud ajaliste aktsiainvesteeringute tulusus võlakirjainvesteeringute tulususest suurem, samas on aga võlakirjade väärtuse kõikumine olnud aktsiate omast väiksem.
Eesti pensionisüsteemis tuleks parima tulemuse saavutamiseks valida pensionifond lähtuvalt vanusest ning liikuda pensionipõlve lähenedes agressiivsemast fondist konservatiivsemasse fondi. See tagab kogumise algperioodil maksimaalse oodatava tulu ning kogumise lõpus suurema turvalisuse ja väiksema võimaluse raha kaotada.
Kui kogu maailma finantssüsteem ei pöördu pea peale, siis on loosiga konservatiivse pensionifondi saanud ning valiku ülevaatamisest loobunud noored probleemi ees, sest nende pension tõotab eakaaslastest märgatavalt väiksemaks jääda. See ei ole aga tõenäoliselt nende inimeste tegelik soov ja tahe. Võimalik lahendus oleks agressiivsete või aja jooksul automaatselt väheneva riskitasemega fondide loosimine, kuid kuni sellist loogikat ei ole riiklikul tasemel rakendatud, tuleb tööandjatel, lapsevanematel ning ennekõike pankadel teha teavitustööd, mis aitab noortel mõista teise samba loogikat ja pikaajalise investeerimise põhimõtteid.
LOIT LINNUPÕLD
AS Swedbank investeerimisfondide tegevjuht
