Aire Nurk Vetsi Talli perenaine Ester Tammis ootas meid 7. oktoobril oma valduste lävel, ees toredate porgandite ja õuntega ehitud põll. Kohtumine algas tutvumisega – uurisime trahterit: seda kaunistavaid loomapilte ja -nahku ning leivamaja, kus uudistasime suurt leivaahju ja nii suuri ahjupanne, mille peale mahub korraga üheksa leiba. Nuusutasime puust leivaastjast tulevat hapukat taignalõhna ja uurisime erinevaid vanaaja majapidamistarbeid.
Seejärel oli aeg midagi ise teha. Pool gruppi asus joonistama leiva ja viljaga seotud pilte, teine grupp pani kokamütsid pähe, sidus põlled ette ja asus pärmitainast kaneeli-õunarullideks vormima. Kes rullis tainast, kes lisas õunatükikesi, kes riputas suhkrut või kaneeli – igale lapsele jätkus tegevust. Igaüks sai ise lõigata parajad saiakesed ja panna plaadile. Siis toimus vahetus, et ka teine pool lastegrupist saaks käed jahuseks ja oma saiakesed plaadile. Pagar Ulvi Paat oli kõigile lahkelt abiks.
Suures küpsetamise ja joonistamise tuhinas jäi meile märkamata, kuidas ilmus trahterilauale üks salapärane paksu teki sisse mässitud korv, kust perenaine Ester võttis välja ja jagas kõigile maitsmiseks sooja puuviljaleiba ja sepikut. Küll need maitsesid võiga head! Vahepeal laulsime küpsetamiselaule ja mõistatasime mõistatusi, kuni ahjust hakkas tulema magusat saialõhna.
Ahjusoojad saiakesed olid tõeline maiuspala, eriti uhkeks tegi lapsed just see, et need olid ise valmistatud. Väljasõidu lõpetuseks tegime ringkäigu ka õues – uudistasime paargut ning proovisime, kas kogu rühm lapsi ja kolm õpetajat mahub tõesti ühte tünnimajja. Lapsed ei jätnud ronimata ka puust sauruse kukile ja tehtud said ka jooksuringid ümber õunapuude.
Suure portsu saiakesi saime veel kaasagi, et õhtul emadele ja isadele maitsta anda. Oli tore sügispäev. Suur tänu Vetsi Talli lahketele inimestele.
LE LAUN
Sipsakate rühma
õpetaja abi
