Eesti ühiskonnas kõlab tihti jätkuvalt arvamus, et kõiksugu vaimse tervise mured on üks moehaigus. Enne ju polnud. Ei maksa unustada, et ajad on muutunud, elutempo-rütm ja suhtumine sellistesse teemadesse on muutunud. Kindlasti olid sellised mured olemas ka kolmkümmend, viiskümmend ja sada aastat tagasi, ainult siis ei olnud kombeks seda rääkida ega nii palju tähele panna. Arvatigi, et oled lihsalt hitu.
Tõenäoliselt just veidi ka meie mineviku tõttu võtab vaimse tervise murede olulisusest arusaamine veel veidi aega. Ühiskonna mõtteviisides muutuse esilekutsumiseks läheb ikka aega põlvkond või kaks. Lisame siia eestlasliku kanguse ja arusaama, et oma asjadega tuleb ise hakkama saada, mitte neid küla peale laterdama minna. Mis see abi küsimine ikka muud on?
Vaimse tervise murede puhul ongi tihti arusaam, et see pole nagu haigus. Kuskilt ju ei valuta. Kui ikka varba vastu uksepiita ära lööd, lonkad tükk aega veel. Kohe selge, et midagi on pihta saanud ja kui peale kolmandat nädalat varvas ei parane, vaid võtab pigem lillakamatesse toonidesse, võetakse tee EMO-sse ette.
Vaimuga on vähe teised lood. Ikka me oleme ju väsinud, tüdinud. Kord ongi elu hall ja siis on jälle päike väljas. Kõik saavad ju hakkama, kuidas mina siis ei saa. Küll läheb üle. Homme on parem.
Iga räägitud lugu loob suurema võimaluse, et keegi, kellel on mure, läheb abi otsima. Riigikogulane Reili Rand võttis kätte ja rääkis oma loo. Lihtsalt ja ausalt.
Aga nagu looduseski ei saa ilm kogu aeg hall olla, lõpuks peab päike välja tulema. Kuid kui elus enam päike välja ei tule, peab aru saama, et midagi on kehvasti ja otsima abi. Selleks pole vaja teha muud, kui minna perearstile või näiteks pöörduda teenusepakkujate juurde, kellest tänane Hiiu Leht ülevaate teeb.
Taolised mured ei küsi soost, vanusest, elukohast või teab millest. Iga inimene on erinev. Ekslik oleks näiteks arvata, et Hiiumaal elavad inimesed põlevad linnas läbi või vastupidi. Või siis, et mingis ametis on läbipõlemine garanteeritud. Iga lugu on erinev.
Kui isegi on abi otsitud ja saadud, ei kiputa seda jällegi kellelegi rääkima. Kuigi peaks. Lugusid peab rääkima. Iga räägitud lugu loob suurema võimaluse, et keegi, kellel on mure, läheb abi otsima. Riigikogulane Reili Rand võttis kätte ja rääkis oma loo. Lihtsalt ja ausalt.
Kui vähemalt üks inimene selle peale hakkab abi küsimisest mõtlema, on juba hästi.
(h)itu <(h)itu, (h)itud> alp, veider, napakas ▪ itu on seane, kes nagu vähe tagasi jääb. hitu on sihuke, kes nagu pisut napakas on Emm
Allikas: Hiiu Sõnaraamat / Eesti Keele Instituut
