Sõda Ukrainas pole veel lõppenud. See on nii õnn kui õnnetus.
Õnn sellepärast, et Venemaa sõjarditel pole õnnestunud palju väiksemat Ukrainat niisama lihtsalt vallutada ja ukrainlased panevad rünnakutele visalt vastu.
Õnnetus aga seetõttu, et mida kauem sõda kestab, seda rohkem on inimohvreid ja kannatavaid inimesi. Seda suurem on ka igasugune abivajadus Ukrainale ja ukrainlastele.
Meie, Eesti inimesed, tunneme hirmu ja muret ukrainlaste pärast. Valu ja kaastunne panevad meid tegutsema Ukraina ja ukrainlaste toetuseks, olgu siis tegu tantsuõpetaja või külaseltsi lektoriga. Nii nagu Ukrainas haaravad kodanikud oma kodumaa kaitseks relva: modellid, sportlased, hallipäised daamid, teadlased…
Meie nii-öelda relvadeks Ukraina inimeste abistamisel on annetused ja korjandused. Tsiviilisikud vajavad igapäevaseid tarbeesemeid, sõjavägi relvi ja kaitsevahendeid. Näiteks kiivreid ja killuveste. Vaja on ka mõneti ootamatuid abivahendeid. Mandril elavad sõbrad rääkisid, kuidas nende tuttav ukrainlane ostis Eestist viis drooni ja saatis need teele Ukraina poole, kus vabatahtlikena võitlevad ta õemees ja vend. Meie sõbrad eestlased aga panid raha kokku ja oma perega aitasid tal ühe drooni ära osta. Selliseid abivahendeid on vaja Ukraina vabatahtlikele,
maakaitseväelastele, kes võitlevad Ukrainasse imbunud diversantidega, selgitas tuttav.
On uskumatu, et midagi sellist toimub täna ja nüüd – aastal 2022, aga kurjuse vastu saame vaid üksteist aidates ja ühte hoides.
1. märts 2022
