Mis oli ministri tänase [teisipäevase – HR] kiirvisiidi põhjuseks?
Regionaalminister Siim Kiisler: Omavalitsusjuhid kutsusid, et arutada ühinemise teemat. Just praegu, kell 15 algasid ja käivad ju kahe volikogu, Pühalepa ja Käina arutelud ühinemise teemal. [Pühalepa volikogust tuli Kärdla linna tehtud ühinemisläbirääkimistele eitav, Käina volikogust jaatav vastus – HR] Kõigi omavalitsuste esindajad olid ka sellele eelnenud kokkusaamisel kohal ja soovisid, et ma vastaksin tekkinud küsimustele ja selgitaksin omalt poolt, mis seaduses kirjas on, milline on valitsuse suhtumine ning kuidas mulle ühinemine paistab.
Millised olid Teie vastused nendele küsimustele?
Valitsus kindlasti toetab vabatahtlikku ühinemist.
Kas rahaliselt või lihtsalt põhimõtteliselt?
Küll nüüd eelmise riigikogu, aga põhimõtteliselt on sellesama valitsusliidu osapooled toetanud ka vabatahtliku ühinemise toetuse suurendamist. Täna küsiti ka, et kui me ühineme, kas siis valitsuselt saab seda või teist toetust. Ütlesin ka selle välja, et kindlasti saab läbirääkimiste käigus arutada neid probleeme, mis ühinevatel omavalitsustel ühinemisega seoses tekkivad ja neid tasandada.
Üks näide, mis omavalitsusjuhid välja tõid, on õhusolev küsimus, et praegune üldhariduskoolide rahastamismudel on selline, et justkui toetussumma on suurem siis, kui omavalitsused on eraldi. Ma kinnitasin, et see kindlasti muutub ka, sest praegune haridusminister väga tõsiselt tegeleb rahastamisküsimustega niikuinii ja kindlasti ei saa olla niimoodi, et ühinemise korral oleks see karistus – see ei ole kindlasti valitsuse hoiak.
Teiselt poolt ütlesin ka seda, et ei saa ka päris nii läheneda, kui keskvalitsus väga tahab, et me ühineksime, äkki saab nendega veel kuskil mingit head kaupa teha. Kindlasti pole ka see eesmärk ja seadused saavad olla kõigile ühetaolised. Kokkuvõttes peavad kohalikud inimesed nägema kasu sellest ühinemisest. Pikalt arutasime, mis see kasu on. Minu arust on Hiiumaa puhul selgelt nähtav kasu see, et saare asju arutatakse koos ja tervikuna.
On selge, et elanikkonna vähenemise ja vananemise tõttu on probleemid tõsised ja kui tavaliselt räägitakse selles võtmes, et kas me praegu saame hakkama või mitte, siis minul oli väga hea kogemus Soomest. Käisin just kohtumas Soome uues valitsuses omavalitsuste eest vastutava ministriga. Tema ütles, et vaatavad neid asju kahekümne aasta perspektiivis ja mitte võtmes, kas praegu saadakse hakkama, vaid kas kümne ja kahekümne aasta pärast saab omavalitsus hakkama olemasolevate trendide juures. Sellest on Eestis tõesti vähe juttu olnud. Me räägime kogu aeg kontekstis, kas meil täna on nii või naa, kas ühineme või ei ühine. Tegelikult peaksime pikema aja peale ette vaatama.
Probleemid on ju teada – koolidel napib õpilasi, eakate ülalpidamise ja toetamise probleemid süvenevad, töölkäivate ja makse maksvate inimeste arv väheneb. Need on suured küsimused ja neid on lihtsam lahendada kui vaadataks Hiiumaa tervikpilti. Siis on ka huvi ühine. Ma tõin näite, et kui Hiiumaal on praegu kaks gümnaasiumi, siis üks võimalus on näha seda nii, et vaatame kumb püsima jääb ja siis on selle teise püsimajäämine ainult selle omavalitsuse mure, mille territooriumil see on. Kui aga meil on üks omavalitsus, siis vaatame tervikpilti, kuidas koolivõrk tervikuna välja näeb ja siis ei ole see enam konkurents nagu praegu see on selgelt osade omavalitsuste vahel. Siis on küsimus, kuidas me oma territooriumil seda teeme nii, et kõik oleksid rahul.
Võib olla on ühinemisläbirääkimiste käigus võimalik kokku leppida ka asutuste puhul, on need siis haridus- või kultuuriasutused, et oleme küll nõus ühinema, aga meie jaoks on kõige tähtsam küsimus, et sinna jääks see tegevus püsima. Siis saaks seda arutada ja siis on see juba kõigi hiidlaste ühine mure. Praegu aga on see, tinglikult võttes, selle ühe viiendiku mure ja teine omavalitsus võib olla ootabki, et mingi asutus läheks naabrite juures kinni, et nende omal oleks paremad võimalused ellu jääda. Tegelikult toodi arutelul ka näide, et katel on ühine ja Hiiumaal tuleb see eriti selgelt välja. Ja katla ühes nurgas ei ole võimalik magusamat või soolasemat suppi keeta.
Mõni omavalitsus, näiteks Emmaste, on seda kogu aeg ju teinud?
Jaa, aga pikaajaliselt kõik see mõjutab kogu saare saatust tervikuna. Kui aga ühes saare otsas töökohad kaovad, siis see paratamatult mõjutab ka teist saare otsa.
Mida arvate sellest, et Emmaste vallavolikogu juba ütles “ei” Kärdla ettepanekule alustada ühinemisläbirääkimisi?
Sellest oli täna ümarlaual juttu ka. Räägiti, et küsimus oli sõnastatud nii, et sellisel kujul ei tahtnud nad sellele jaatavat vastust anda. Mina tahaksin väga, et see arutelu ei oleks nii ümar. Kui inimestega suhelda, siis näha on, et paljudel Hiiumaa elanikel on soov, et siin oleks üks omavalitsus. Seda ei ole küll otseselt mõõdetud, aga hiidlase identiteet on ikkagi hiidlane, mitte see ei jookse valla piire mööda.
Kui see soov on olemas ja tahetakse saare asju koos ajada ja muresid koos lahendada, siis mina tahaksin, et neil ühinemisläbirääkimistel ütleks iga omavalitsus välja, et meie toetame ühinemist, aga sel ja sel tingimusel. Võiks öelda, et kui meil ühinemise juures on segane ühe või teise valdkonna asjad, siis me tahame need ja need asjad selgeks rääkida. Ja kui me saame enda jaoks positiivsed vastused ja kõige valusamad küsimused lahendatud, siis oleme nõus ja kui neid ei lahendata, siis ei ole nõus. Ma tahaksin, et see jutt läheks konkreetseks ja igaüks ütleks välja oma soovid, mitte et käib ümmargune arutelu “me ikka ei tea” ja “peaks veel mõtlema”. Siis on pigem ausam öelda, et me ei toeta, öelda ka välja miks.
Kuidas Teie sellest aru saite, miks Emmaste volikogule Kärdla volikogu pakutud sõnastus ei meeldinud?
Eks seda peab nende endi käest küsima, aga minule jäi mulje sellest väljaütlemisest, et hirm oli selles, et see sõnastus justkui oleks tähendanud juba “jah”-i ühinemisele. Seaduse mõte aga on selgelt see, et kõigepealt tehakse ühinemisettepanekud ja kui need võetakse vastu, siis Eesti territooriumi haldusjaotuse seadus näeb väga täpselt ette ühinemise läbiviimise. Seal on kirjas kõik protseduurid, kuidas tuleb analüüsida ajaloolis-kultuurilist ühtekuuluvust, terviklikkust, küsida kohalike elanike arvamust. On palju kriteeriume, mida tuleb hinnata ja alles siis teevad volikogud otsuse kas nad toetavad ühinemist või mitte. Kõigepealt on küsimus selles, kas läbirääkimised võetakse üldse vastu või mitte, mitte lõplik ühinemisotsus. Läbirääkimiste käigus saavad kõik osapooled volikogus kinnitatud seisukohtadena öelda, et jah, meie oleme valmis ühinemiseks kui see ja see tingimus saab täidetud.
Kui kaua ühinemisläbirääkimised võiksid kesta juhul, kui neid alustatakse?
Praegune perspektiiv oleks järgmised kohalike omavalitsuste valimised 2013. aasta oktoobrikuus. Sinna ju tegelikult aega veel on.
Kui kaua kestavad niisugused ühinemisläbirääkimised näiteks Soomes?
Erinevalt. Üksikute juhtumite puhul ma ei oska nii täpselt öelda, aga eks need sätitakse korraliste valimiste ajaks. See on loogiline. Soomes on uus valitsus ametis ja nende programmis on sees kohalike omavalitsuste reform ja nad ütlevad, et see on üks olulisemaid reforme, mida valitsus tahab ära teha. Soomes on tulemas üsna jõuline omavalitsuste ühinemine ja nad tahavad järgmise aasta jooksul need ühinemised kokku leppida. Nad liiguvad selgelt suurema elanike arvuga omavalitsuste suunas ja seda toetab ka Soome omavalitsuste liit. Kui ma küsisin, miks nad seda toetavad, siis vastus oli, et ajad lähevad raskemaks, elanikkond vananeb. Nemad vaatavad väga hoolega sellist koefitsienti nagu ülalpeetavate suhe töölkäivatesse st makse maksvatesse inimestesse. Nad ütlevad, et perspektiivis toimub selle suhte kiire halvenemine, ülalpeetavaid on üha rohkem ja maksumaksjaid üha vähem. See mure on ju ka meil täpselt samamoodi ja just selles võtmes vaatavad nemad, et vanaviisi enam ei saa. Täna kuulsin ühest Rootsi mudelist, mida võiks Hiiumaal rakendada – üks volikogu ja viis valitsust.
Vastupidi vist, viis volikogu ja üks valitsus?
Mulle öeldi, üks volikogu ja viis valitsust. Ma ei tea, kas on nii, ei jõudnud üle kontrollida.
See on kohalike omavalitsuste otsustada. Osavaldasid ja linnaosavalitsusi on Eestis kasutusel ka praegu ja alati on see võimalik säilitada. See on üks kokkuleppe viise, et jäävad osavallad praegustesse valdadesse ja volikogu siis lepib kokku kuidas eelarve jaotub viie vahel, aga mina olen kuulnud teistpidist mudelit. Just täna tuli see jutuks, et võiks olla viis volikogu ja üks valitsus. Seda on Saksamaal proovitud, aga sel on üks suur miinus. Ma kujutan ette, et valitsusel, kellel on viis peremeest, on väga raske töötada. On asjad, mida on Hiiumaal selgelt mõtet teha kohapeal, näiteks sotsiaalhoolekanne kui on vaja inimesi kodus abistada. See on väga selgelt kohaliku iseloomuga tegevus, aga on tegevusi mida on otstarbekas teha kogu saarel ühiselt. Minu arust maakonnaplaneeringut, mida praegu teeb maavalitsus, võiks ju teha Hiiumaa ühine omavalitsus. Või kui räägime ühistranspordi toetamisest, siis ka seda võiks teha üks Hiiumaa omavalitsus, mitte ei peaks nende liinide määrajaks olema maavalitsus.
Paraku maakonnatasandi kadumist hiidlased kardavad. Kas omavalitsuste esindajad selle hirmu ka välja ütlesid?
Üks omavalitsus ei tähenda maakonnatasandi kadumist. Jah, täna kerkis ka see teema. Ega neid hääli, et Eestis võiks maakondi ja maavalitsusi olla vähem, on ka väga palju ja sõltumata sellest, kas Hiiumaal on rohkem või vähem omavalitsusi. Ka minult pidevalt küsitakse seda. Ühelt poolt räägitakse efektiivsusest, et miks ei võiks olla vähem maakondi-maavalitsusi ja räägitakse ka rahvusromantilises võtmes, et varasematel aegadel oli vähem maakondi. Aga väga palju aega on mööda läinud ja mina leian, et maakondade arvu vähendamine, Hiiumaa siis Läänemaa osana, teeks mitmetele inimestele emotsionaalselt haiget ja ma ei näe sellest suurt kasu. Toon hiidlaste jaoks neutraalsema näite, kui minna Rapla linna elanikule ütlema, et ta on harjukas või ütlen Põlva linna elanikule, et ta on võrukas, siis põhimõtteliselt see on võimalik, aga ma arvan, et see emotsionaalne miinus on pigem tugevam kui võit, mis sealt saada on. Samamoodi ei saa öelda hiidlastele, et nad on läänlased.
