Intervjuu keskkonnaministriga
Mida täna Hiiumaal nähtust-kuuldust märkmikku üles kirjutasite?
Keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus: Olen kogu aeg märkmeid teinud nii kohtumistelt looduskaitsjate kui metsaomanikega. Hiiumaa metsaomanikud võiksid koostöö ja suhtumise poolest olla Eesti jaoks tervikuna heaks eeskujuks. Musternäidiseks kõlab ehk kuidagi kunstlikult, aga nii see tõepoolest on – siin tehakse koostööd ja metsaomanikud ise püüavad väga, et metsanduse maine oleks positiivne. Metsaga on see häda, et piisab ühest-kahest halvast näitest ja see paneb kogu sektorile kehva pitseri. Siin saavad metsaomanikud ja ka metsa majandajad väga hästi aru, et metsanduse maine hoidmine on ka nende endi jaoks oluline. Just praegu arutasime, kuidas hoida seda, mis siin on, kuidas panna see kohapealsete inimeste kasuks tööle ja kuidas veel paremini kasutada, võiks öelda ka, et turustada. Häid mõtteid tundub siin olevat üksjagu.
Hiiumaa metsamehed on mures, et metsamassiivid, mis on nende omanduses, on valdavalt läbi raiutud ja neil pole enam tööd. Üks neist tegi Hiiumaa arengustrateegia arutelul ettepaneku, et Hiiumaa metsaomanikele võiks teha kolmeaastase tulumaksuvabastuse, et nad oma seisva metsa n-ö kasutusele võtaks ja metsi rohkem raiuks? Mida te sellest arvate?
Sellisel kujul on see minu jaoks värske ettepanek, aga kui me tulumaksuvabastusest räägime, siis selle parlamendi koosseisu üks esimesi seadusi, mis vastu võeti, oli just nimelt eraisikutele metsa müügist saadava tulu tulumaksuvabaks tegemine. Selleks, et neil oleks võimalik investeerida metsa uuendamisse ja mitte ainult, näiteks korrastada ka metsateid. Tõepoolest oli probleem selles, et tulu teeniti, aga kuna suur osa sellest tulust tuli pärast otse suunata metsateedesse ja puude istutamisse, ei viitsinud paljud üldse hakata metsa minemagi. Mina ise arvan, aga ka metsaomanikelt saadud tagasiside ütleb, et see muudatus on olnud nende jaoks oluline küll. Praegu saab kahe aasta jooksul kulusid maha arvata teenitud tulust. Kas seda perioodi veel pikendada? Selleks peaks ettepaneku tegijaga põhjalikumalt rääkima ja uurima tausta, et mis on see tegelik mure ja mis on probleem, mida lahendame ja siis kas välja pakutud lahendus on kõige mõistlikum viis tulemuseni jõuda. Ma pigem küsiks ettepaneku tegija käest, kas ta kõigi praeguste võimalustega ja juba sisse viidud seadusemuudatustega on detailideni kursis.
Hiiumaa metsaülem leiab, et praegu kipub erametsades olema nii, et mets võetakse maha ja asemele kasvab see, mida jumal annab. See omakorda tähendab, et üks põlvkond kvaliteetmetsa, sest erametsad on ju valdavalt majandusmetsad, jääb vahelt puudu. Mida on ministeerium ette võtnud, et erametsaomanikud oma raiutud metsa ka uuendaks?
Uuenduskohustus on seaduses olemas ja sellesama tulumaksuseaduse muudatuse üheks põhjuseks oligi, et metsaomaniku jaoks oleks metsauuenduseks tingimused soodsamad. Metsaomanikud, need, kes pole metsatükki ostnud kiire äri tegemise eesmärgil, vaid metsa kasvatanud ja majandanud põlvkondade kaupa, nende vaade ühiskonnale tervikuna on natuke laiem ja pikema aja peale ette. Metsaga lihtsalt on nii, et kui sa täna ei istuta, siis viiekümne või saja aasta pärast seda pole, nii et ma pigem kiidaks Eesti metsaomanikke – nad on üsna vastutustundlikud ja metsa suhtutakse hästi hoolsalt ja heaperemehelikult. Aga nagu ma alguses ütlesin, on mõned üksikud kehvapoolsed näited ja need kipuvad olema omanikud, kes on metsa värskelt ostnud ja lähevad kohe sinna sisse raiuma hoolimata sellestki, kas ilm on selline, mis metsa tegemist üldse võimaldab. Pärast jäetakse metsa maha meetrised roopad, teid enam keegi korda ei tee ja nende puhul on tõesti probleem, et nad ei viitsi sinna ka pärast metsa uuendama minna.
Täna [reedel – toim] oli juttu ka biosfääriala programmist. Kas sellest võiks Teie hinnangul saada üks Hiiumaa arengumootoreid või pigem arengu pärssijaid? Mis on selle sisu ja milliseid võimalusi näete selles programmis?
Sisu peavad sellele andma kohalikud inimesed ja täna me selles võtmes ka asja arutasime. Kui osata kasutada ära kõiki võimalusi, kõike seda, mis on Hiiumaa märgiks – alates puhtast keskkonnast, puhtast tootmisest – siis on see kindlasti teie eeliseks. Käisin täna ka Hiiu Köögis ja Hiiu Pagaris tootmist vaatamas ja ütlen ausalt, et ma ise ostan Tallinnas Hiiumaa leiba, küll ilmselt mitte nii põhjalikult läbi mõelnuna, aga kiidan seda väga. Hiiumaa leib on juba kujunenud omaette märgiks, see on kinnitus sellest, et tegu on puhta ja hea eestimaise asjaga. See on lihtsalt üks näide. Tegelikult võib samamoodi rääkida metsast kui soojamajanduse ja energeetika ressursist, mis on kohapeal olemas ja mis taastub. Seda siin ära kasutada oleks erakordselt mõistlik. Puidu puhul laiemalt kuulsin liikumas mitut head ideed, et Hiiumaal mahavõetavat palki mitte kohe kuskile edasi saata, vaid otsida juba saarel võimalusi selle väärindamiseks. Biosfääriala programmist, nagu iga teisegi asja puhul, võib otsida ka negatiivset poolt, aga minu küsimus täna siin kohapealsetele inimestele oligi, et kas nad ise näevad seda võimalusena või mitte. Potentsiaal, mis selles programmis on, et tulemusena kasvab keskkonnateadlike inimeste hulk Euroopas tervikuna ja ka Eestis. Mina näen seda võimalusena, mida võiks kasutada, aga see on teie otsustada ja teie öelda, kas sellega ollakse nõus või mitte.
Meil on ka kriitikuid, kes ütlevad, et looduskaitse mõjub hävitavalt meie puisniitudele, rannaniitudele ja jõesuudmetele kuna keskkonnaametil pole ei inimesi ega ressursse, et midagi reaalselt ära teha. Seda tunnistas ka Kaja Lotman kui kirjutasime ummistunud suuga Jõeranna ojast, kus igal talvel hukkub suur hulk sinna lõksu jäänud kalu. Sisuliselt jätkub raha ainult kaitsekorralduskavade koostamiseks, aga tegevusteks, näiteks jõesuudmete puhastamiseks, mitte. Kuna jõesuue asub kaitsealal, ei saa seda teha ka kohalikud omal käel. Milliseid lahendusi on kaalunud ministeerium, et kaitse kaitstavat ala ei kahjustaks?
Rääkisime täna sellest ka Kõrgessaare vallavanemaga, kes pidi tunnistama, et ojasuudme puhastamiseks pole keskkonnainvesteeringute keskusele ühtki projekti esitatud. Kohalikel inimestel, alates MTÜdest kuni vallani, on võimalik taotleda KIKilt raha ka vooluveekogude tervendamiseks, aga ma ei taha üldse kellegi peale näpuga näidata. Meil oli valitsuses hästi intensiivne arutelu Euroopa Liidu järgmise seitsmeaastase eelarveperioodi üle ning kui looduskaitsele ja looduskaitselistele tegevustele oli esialgses ettepanekus null eurot, siis lõpptulemus pärast väikest võitlust oli see, et otseselt looduskaitsele on meil järgmisest Euroopa Liidu eelarvest Eestis võimalik suunata sada miljonit eurot. Ausalt öeldes oli see valdkond minu enda jaoks kõige suurem valulaps – ütleme ausalt, looduskaitse on hästi pikalt oodanud oma järge. Lõppeva Euroopa Liidu eelarve raames oli ju põhirõhk veeinvesteeringutel. Seda on mõned inimesed ka naljaga pooleks ette heitnud, et keskkonda läks selle seitsme aasta jooksul väga palju raha, aga kõik see läks maa alla torudesse ja keegi seda ei näe ning mis kasu sellest on. Sellise suhtumisega inimestele olen öelnud, et see oli ka hädavajalik investeering ja see kvaliteet, mis nüüd on, seda ei saa kümne aasta tagusega võrrelda. Lisaks siseriiklikele rahadele on otseselt kaitsealadel tehtavatele töödele nüüd võimalik kasutada väga suurt hulka raha. Ka nende jõesuudmete näite puhul on kõik omavahel seotud, alates sellest, et metsatöödel pole tee kõrval korras kraavi, mis vee ära juhiks. Ja kui ka juhib, siis pole korras see, mis toimub jõesuudmes. Jõesuuetega seostub meie kalastiku olukord, mis võiks parem olla. Seepärast on need investeeringud olulised sõltumata sellest, kas tegemist on kaitsealaga või mitte. Ka väljaspool kaitsealasid peavad jõesuudmed olema puhtad ja sellesse tuleb investeerida.
Hiiumaal on suur harrastuskalastajate armee ja kõik nad on mures, et ministeerium plaanib harrastuspüügi õiguse tasu ühe nakkevõrguga püügil tõsta 13 eurolt 30 euroni. Miks hinda tõstetakse?
Kui hinda tõstetakse, suunatakse see raha läbi KIKi kõik tagasi harrastuskalapüüki. Eesti keskkonnatasude süsteem on selline, et nii kalapüügi-, maavarade kaevandamise-, õhusaaste-, kui ka kõik keskkonnatasud 2009. aasta tasemel laekuvad keskonnainvesteeringute keskusele. See raha, mida me läbi keskuse projektideks jagame, ongi kogutud neilt, kes loodusressursse kasutavad või õhku saastavad. Sellest sõltumata ei ole mõistlik, et tõstaksime püügiõiguse tasu korraga kahekordseks. Tegelik hinnatõus on otsapidi seotud sellega, kui suur on nõudlus konkreetses valdkonnas erinevate projektide järgi, aga nii suur hinnatõus ei ole ratsionaalne.
Väidetavalt ei tee riik midagi harrastuskalastajate heaks, ei kasvata ette haugi ega siiga, nagu seda tehakse mujal riikides, ainult võtab püügiloa eest raha. Kuidas riik seda raha siis kasutab?
See ei ole korrektne väide, et riik ei tee midagi harrastuskalurite heaks. Mis puutub teistesse riikidesse, siis see on olnud meie õnn, et meil kunstlikes tingimustes kasvatatud ja siis asustatud kalastikku väga palju ei ole. Esimene eesmärk on, et meil olekski looduslikud kalavarud ja ka varude taastumine oleks looduslik. See omakorda tähendab muuhulgas, et kaladel oleks võimalik kudealadele ja tagasi pääseda, et veekogude seisund oleks hea, et loomulik ja looduslik taastootmine oleks võimalik. Harrastuskalamehed ise on väga innukad projektide esitajad ja raha taotlejad. Tehakse paadisildasid, koolitusi, ka uuringuteks on raha taotletud – see loetelu on päris pikk. On tõsi, et see raha ei pruugi üle Eesti jaotuda väga ühtlaselt. See sõltub sellest, kui aktiivsed on kohapealsed harrastuskalastajad. Euroopas peetakse meie keskkonnatasude süsteemi heaks ja käiakse eeskuju võtmas sellest, et suuname raha keskkonda tagasi. Mujal riikides on keskkonnatasud kõrged, aga seal läheb see otse riigieelarvesse ja tehakse palju etteheiteid, et kogute makse küll, aga keskkond sellest midagi tagasi ei saa.
Milline on ministeeriumi seisukoht tuuleparkide arendajate jõulistele püüetele Hiiumaa tuuleelektrijaamadega n-ö katta ja ümbritseda?
Minu juures on poolteist aastat tagasi käidud seda plaani tutvustamas ja minu soovitus oli väga ühene – kui kohapealsete elanikega on kokkulepe olemas, kui nemad seda aktsepteerivad ja peavad mõistlikuks, siis on võimalik edasi arendada. Niikaua kuni kohapealset aktsepti ei ole, ei saa. See ei ole asi, mida saab jõuga tegema tulla, ei tohigi tulla. Mu enda jaoks on see läbiv põhimõte mitte ainult tuuleparkide, aga näiteks ka kaevanduste puhul. Kõige drastilisem näide on Tuhalas ja Nabalas toimuv. Ei saa inimestest üle sõita, tuleb nendega arvestada, sest nii tuulepargi kui kaevanduse mõju kohalike inimeste elukeskkonnale on igal juhul olemas. Ja ei tohi keegi teha sellist nägu, et seda mõju ei ole või et see mõju on väga väike. Just sellepärast tuleb läbi rääkida.
Tuuleenergeetika arendajad palusid maakonna tuuleenergeetika teemaplaneeringut maavanemal mitte kinnitada, kuna vaidlustavad Käina vallavolikogu seatud 2 km piirangut tuugenite ehitamiskaugusele elamutest, üldkasutatavatest teedest, looduskaitsealadest jms. Nüüd on siseministeeriumi aruteludel osalejatele väidetavalt öeldud, et Emmaste vallavolikogu otsus mitte lubada ehitada tuuleparke valla territooriumile on kehtetu, kuna keeldumisotsuses ei ole ühtegi viidet seadusele ega välja toodud vastuolu seadustega. Kas võib olla nii, et kohaliku omavalitsuse otsus ei loegi midagi?
Saatan on detailides. Planeerimine on omavalitsuse pädevus ja see on omavalitsuse kaalutlusotsustus ja õigus, millise planeeringu nad oma territooriumile kehtestavad. Täpselt detaile teadmata on mul raske juriidilist hinnangut anda, aga seda õigust ei saa keegi ära võtta – see on omavalitsuse õigus.
Küsis HARDA ROOSNA
