erakogu Mõtte tõlkida “Vaikuse värvid” soome keelde algatas Mikko Hovila ja see ilmus mullu nime all “Hiljaisuuden värit”. Leito selgitas, et Hovila on Eesti looduse suur austaja, kes ütleb, et tema jaoks algab Eesti alles siis, kui ta on Tallinnast välja jõudnud. “Eks see pakkumine veidi üllatav oli. Ja just sellepärast, et aega on nii palju möödas selle raamatu ilmumisest. Minul ei olnud muidugi midagi selle vastu, ikka pigem rõõmustasin,” lisas ta.
“Meie ühine mõtlemine, tema tõlkimine ja kogu asjaajamine kestis üle aasta. Otsustasime, et midagi ei muuda ega paranda, las olla nii, nagu see kunagi sündis,” rääkis Leito.
Mõned slaidid said siiski vahetatud, kuna kõiki ei olnud autoril enam alles. Ja mõte oli, et kogu pildimaterjal oleks slaididena, nii, nagu raamatu loomise ajal. “Digipildid on teise olemisega ja ei anna sellist meeleolu nagu slaidid,” selgitas autor. Selleks tuli kõik slaidid uuesti skanneerida ja see töö tehti Soomes.
“Mikko arvas, et raamatu tekst on omamoodi aegumatu, samas ka soomlastele hingelähedane ja mõistetav – eks soomlastel ole ka palju saari, tegelikult kümneid kordi rohkem, ja see temaatika igale neist omamoodi tuttav ja kodune,” rääkis Leito.
Samas tõdes ta, et Eesti pärastjääaegsetest setest koosnevad saared oma geoloogilise mineviku ja maastike poolest Soome kaljusaartest väga erinevad.
Raamatu kirjastas Lõuna-Häme looduskaitseühing.
Leito koostöö soomlastega jätkub. Talt telliti Forssa loodusloomuusemi jaoks 30 pildist koosnev fotonäitus “Eesti maastikud”, mille kokkupanemine Leitol praegu käsil. Näitus avatakse 1. juunist ja jääb üles kaheks kuuks.
Eelmisel korral olid Leito fotod, sh ka Hiiumaa pildid, samas muuseumis mullu oktoobris.
Uus raamat väikesaartest
Praegu kirjutab Leito kirjastuse Varrak tellimusel raamatut “Eesti väikesaared”. See saab olema sarja “Roheline Eesti” järgmine raamat. Portreteeritavaid saarekesi mahub raamatusse sadakond ja see peab valmis saama märtsiks 2015.
Autor ütleb, et tegemist on populaarteadusliku raamatuga Eesti rannikuvette Kunda lahest kuni Liivi laheni jäävatest väikesaartest. “Ja just sellistest noortest saarekestest, kus inimesi ei ela või enam ei ela, suurusega kuni paarsada hektarit, seega alles sündivate ja selliste paraja suurusega laidude loodusest, loodushoiust ja suuremate puhul ka kultuuriloost,” kirjeldab looja. Ning lisab, et taolist kokkuvõtvat raamatut Eesti pisisaartest pole seni ilmutatud.
Leito külastab kõiki saari oma väikese kummipaadiga, et portreteerida neid nii sõnas kui pildis. Kogumistöö kestab kaks suve ja üks selline suvi on autoril juba merel oldud ja pooled saared läbigi käidud. Kaks talve kulub tekstide kirjutamisele ja kolmandik teksti on juba valmis.
Autor lubab, et umbes 350leheküljelisest raamatust, kus kolmandik teksti, ülejäänud fotod (300–400 tükki) ja kaardid, ei puudu ka mõtisklused inimese ja looduse suhetest, aga ka lihtsad meeleolupildid. “Väga huvitav, aga ka hirmutavalt töömahukas ja vastutusrikas ülesanne,” nentis Tiit Leito.
