Hiiumaa on jugapuude saar. Jugapuud on siinse looduse vahest üks hinnalisemaid aardeid üldse.
Tõsi, meil kasvab paaris kohas veel haruldasem puittaim – luuderohi, ent lääne- ja lõunapoolse Euroopa jaoks on see pelk laialt vohav umbrohi. Kuid jugapuu on üleeuroopaliselt ohustatud liik. Eks süüdi ole inimene, kes sajandite jooksul jugapuid üliväärtusliku puidu pärast mõõdutundetult raius.
Õigupoolest on imelik, et jugapuud Hiiumaal nõnda hästi kasvavad, nende levila põhjapiir ulatub suisa Ahvenamaale. Geograafiliselt on hariliku jugapuu levila väga lai: Briti saartelt Kaukaasiani, Norrast Põhja-Aafrikani. Paraku on alles jäänud areaalitükikesed väikesed ja eraldatult laiali pillatud. Hiiumaa jugapuude alad jäävad peamiselt Tahkunasse ja Kõpu kanti.
Olen jugapuid Hiiumaa metsades näinud seitsmes kohas ja alati on käikudel nende kodupaika mingi müstiline õhustik ümber. Nii nüüdki, kui jõudsin esmakordselt Heistesoo maadele.
Külast põhjas hakkas maapind laskuma. Esialgu polnud hämaras kuusikus midagi teab mis erilist. Siis aga läks heledamaks, ilmus jalgu neelav loopsikute vöönd, pea kohal raagus kaski ja sangleppi, vetelabürindis kaunite samblamätaste mosaiik. Tükati ilmus sarapuid, haabu, sekka kuuski. Siinseal saarevõsusid, mättail haljaid aas-jürilille lehti. Ka näsiniined ja harakkuljused ei puudunud.
Ja siis need jugapuud. Ühe ropsuga loendasin neid kokku terve tosina. Enamus laiuvad okstelehtrid, kuid ka paarimeetriseid puukesi. Eriti kaunis oli 3 m kõrgune puuke, kelle sinakaokkalised oksad langesid kardinana allapole.
Siis leidsin veel ühe. Siis neljateistkümnenda, 2 m kõrguse püstise puukese, aastakasvud isegi üle 8 tolli pikad. Nagu nulul! Ja üha aina edasi. Ka viieteistkümnes oli ligi 2meetrine, puukujuline. Kuueteistkümnes tilluke kribu.
Piki lodusooni edasi lääne poole. Ilmus järjekordne üksik, seitsmeteistkümnes jugapuu. Kujult n-ö väljakasvanud põõsas. Oma ligi neljameetrise kõrgusega on tegu metsa selle osa kõrgeima isendiga.
Kaheksateistkümnes jugapuu osutus kõige jämedamaks: kolmeharulise puu tüved kuni 4 tolli läbimõõdus. Paraku on talle peale langenud kuusk puukese ladvad murdnud. Nõnda on puu praegu vaid veidi üle 2 m kõrge. Üheksateistkümnes jugapuu oli taas 2meetrine, ladvakasvud aastas kuni 8 tolli. Kahekümnes jugapuu oli mulle rinnuni. Kahekümne esimene jugapuu madal, roomav.
Jõudsin välja sihini ja otsustasin, et aitab kah. Kakskümmend üks jugapuud ühe korraga leida pole teps halb tulemus. Ja kui ilusad, tervisest pakatavad nad seal on! Eemalt paistavad läikivad sinakad põõsad sootuks kui rododendronid. Selline eksootiline igihaljas läige justkui ei sobikski suvalisse põhjamaisesse metsa. Nad oleks kui ära eksinud kauged külalised, kuid tegelikult on siinsed laaned olnud jugapuude päriskoduks juba aastatuhandeid.
Rõõmu tegi see, et imekombel ei paista sõralised neid mitu aastat närinud olevat ja jugapuud seega igati priske väljanägemisega. Lopsakasse läikesse annab küllap oma osa ka siinse alati niiske loduserva pinnase arvatav lubjarikkus. Jugapuu olla lubjalembene liik ja Heistesoos näikse see kinnitust saavat. Ikka väga ilusad on nad seal!
Varjupooleks on neile vanad kuused, kes langedes nagu nimme just otse jugapuudele peale prantsatavad. Seetõttu on paljud puukesed oma ladva kaotanud ja kipuvad lehtrikujuliseks kasvama. Huvitava asjaoluna märkasin, et kõrgemad jugapuud on mitmetüvelised, sarapuuliku kujuga. Mis selle on tinginud? Äkki ajas püsiv mälestus Kõpu kunagisest matusekombest? Nimelt maetud Kõpus lahkunuid veel vähemalt kuuekümnendail jugapuupärgadega. Ja kuna Heistesoo jugapuude ala asub üsna hõlpsasti ligipääsetavas kohas, siis…
Seevastu raskesti ligipääsetavatel aladel, nagu Tahkunas ja Õngult põhjas, kohtab küllaldaselt suurepäraseid puukujulisi jugapuid, kõrgeimad vahest suisa 8 m kanti. Ju neid kaitses inimese eest kaugus ja vesine kasvuala.
