Hiiumaa on ikka üks meretagune värk – mõtlen teinekord, kui taimede levikukaarte vaatan. Imelik, miks paljud liigid, kes vohavad Läänemaal ja ka Saaremaal, siin puuduvad. Näib, et avaram meri vahepeal on neile siiajõudmisel takistuseks saanud.
Kevadeti tunnen näiteks puudust lepiklillede õitsemisest. See kivirikuline ei hiilga just teab mis iluga, ent miskipärast on ta kuidagi isemoodi armas kevadekuulutaja.
Või siis koldnõges. Tema vahel hõbemustrilised lehed püsivad haljad talv läbi. Kunagi on Kõpu metsadest isegi üks koldnõgese taim leitud, hiljem aga enam ei ainsamatki.
Üks mu lemmikuid on aga metspipar (Asarum europaeum). Talv läbi läikrohetavad ümarad lehed loovad silmatorkavaid vaipu mandri salumetsades. Mitte aga meil. Jah, mõne entusiasti aias, seda siiski küll. Nõnda üritasin ka oma aeda metspipart sisse tuua. Sõbra kodumetsas Rapla külje all vohab metspipraid külluslikult, sealt siis sai nääpsu võetud. Algul ei tahtnud metspipar teps vedu võtta. Eks tegu ole ju ikkagi varjulise metsa liigiga, kes pealegi heast niiskest mullast ära ei ütle, pigem just seda nõuabki.
Aias on ta elus siiani, ent kõige paremini tunnevad sealt jagatud taimed end puisniidumetsas. Kus niiskust rohkem, seal loob kuuse vilus juba korraliku kogumiku, just nagu mandril.
Muide, metspiprad kuuluvad võõrapärasesse tobiväädiliste sugukonda ja pipralaadsete seltsi, mis on õistaimede arenguloos üsnagi ürgset päritolu. Kuidagiviisi mestis näiteks magnoolialiste ja loorberilistega.
Mõne aasta eest õnnestus mul aga saada veel teinegi metspipraliik. Tuttav siinsamas Hiiumaal koukis oma aiast mulle ühe kalifornia metspipra (Asarum caudatum) nääpsu. Tema on ameerikalikult sootuks lopsakama kasvuga, euroopa metspipraga võrreldes lausa vohav. Aga sel on oma, kas just puudus, aga siiski. Nimelt need suured lehed on õhemad, rohtsema moega ja ei kipu talv läbi oma haljust säilitama. Kodumaal, pehmemas kliimas, olevat siiski talihaljas. Kalifornia metspipra levila ulatub Kanada Briti Kolumbiast kuni Põhja-Kaliforniani.
Tänavu sügise tulles pakkus kalifornia metspipar mulle omalaadse üllatuse. Jõudsin niitmise ja rohimisega otsapidi taha metsaaeda välja ning avastasin seal muulaheinapuhma taga ühtäkki, et too metspipar on otsustanud ronitaimeks hakata. Tõepoolest turnib sammaldunud sanglepatüükal agaralt ülespoole, meenutades sedasi välimuselt kolhise luuderohtu. Vahi aga! Kui kõrgele ta edaspidi jõuab?
