Connect with us

Varese lood

Mandril tavaline lepiklill Hiiumaal võõrliik

Tapio Vares
Enamikule Eesti saarte elanikest on kivirikuliste sugukonda kuuluv harilik lepiklill (Chrysosplenium alternifolium) küllap täiesti tundmatu taim. Seda sel lihtsal põhjusel, et siinmail ta looduses lihtsalt puudub.
Kunagi on teda saartelt siiski leitud. Näiteks eelmisel sajandil Vormsist ja Ruhnust. Ka Edela-Saaremaal olla ta kasvanud, ent nüüdseks seal hävinud. Mandri lääneservas lepiklill suuresti samuti puudub. Seevastu mujal Eestis, eriti kaguosas, on tegu väga tavalise taimega.
Raske on põhjust leida, miks vahel mingi taimelible mällu sööbib, meeldima hakkab. Iseenesest on lepiklill ju üpris tagasihoidlik tegelane, kasvult pigem väike. Kuid varakevadel õitsvana on ta siiski üpris silmatorkav. Ehkki õied ise on kribulad, lisavad neile mõõtu kollakas­rohelised kuni kuldkollaseks värvunud ümbritsevad lehed.
Lepiklillega sain ma tuttavaks kümne aasta eest Eesti kagunukas Vahtseliinas. Seal Piusa jõe ja Meeksi oja vahelisel neemikul kerkivad devoni paekivist linnusevaremed. Oli aprillikuu ja veerudel lillatasid lõokannused. Neile lisasid kontrasti 30 m sügavuses jalakapuises Meeksi ojaorus kollendavad lepiklillede laigud. Hommikul telgiust avades vaatas vastu jäässe külmunud maa, ent lepiklilled ilutsesid sellest põrmugi välja tegemata. Sestpeale kannan seda mälupilti endas.
Alles kuus aastat hiljem nägin lepiklille taas. Ühes Suuremõisa aias, kuhu läksin rohevahetust tegema. Ja nii muuseas sain kaasa ka lepiklille. Kodus suskasin ta sarapuu alla ja taim hakkas ruttu üsna hästi paljunema.
Paraku oli kasvukoht ta jaoks kuivavõitu. Lepiklill armastab niiskust ja looduslikult levib ikka eeskätt ojade kaldail või muidu nätske­plägastes kohtades. Seetõttu on teda ka porililleks nimetatud. Taolistes niisketes kasvutingimustes saavutab ta ka märksa suuremad mõõtmed.
Mullu kevadel kolisin lepik­lille ümber koduse haava­metsa alla, kraavi mudasesse naabrusse. Paistab, et siin hakkas talle kohe väga meeldima. Suisa nõnda, et ümarad maapinnalehed püsisid rohelisena terve talve, kuniks juba märtsi keskel uued õienuppudega varrealged ilmusid. Lepiklill on Eesti omamaistest taimedest üks varaseimaid õitsejaid. Ja tuleb välja, et lisaks suisa talihaljas. Muide, talihaljas on ka Hiinast pärit, meil harva kasvatatav Davidi lepiklill.
Ent metsa alla metsistuma istutamiseks sobib muidugi ikka Eesti omamaine lepiklill. See Hiiumaa mõistes võõrliik on mul nüüd igatahes saare keskosa metsa lahti lastud. Loodetavasti hakkab ta seal jõudsalt edasi levima. Lepiklilleõitest on mu jaoks saanud üsna iseenesestmõistetav kevadekuulutaja. Imelik, et ta seni ise pole suutnud siia saarele levida.

Veel lugemist:

Galerii

Traditsiooniliselt 1. mail peetava Kärdla päeva põhiürituseks kujunes linnajooks, mille võitsid Karl Johan Kastein ja Anni Kingsepp. Kultuurikeskuses peeti endise linnapeade osavõtul visioonikonverentsi ning...

Taskuhääling

Köikide Jüttude kümnendas osas käis külas Hiidlaste Koostöökogu juht ja kalur Ilmi Aksli.

Ahto ilmajutud

Selle nädala ilmategijaks on kõrgrõhkkonnad. Ilm on küllaltki soe ja enamasti näeb ka päikest. Mereäärsel rannikul aga on jaheda merevee tõttu veel küllaltki jahe....

Juhtkiri

Teeme Ära talgupäev on juba nii vana asi, et keegi ei mäletagi, kuidas 16 aastat tagasi esimest korda hoogtöö korras üle maa prügi  korjati...