Kolmandal veebruaril juhtus ime, mida ma enne aprilli ei oodanudki: sula. Eelnevalt pikalt kestnud külm kõrgrõhkkond tõi meelde läinud aasta, mil taoline ilm valitses vist terve märtsi, pea poolde aprilli välja.
Nüüdne oli sama tüüpi. Nii kui ta 11. jaanuaril atlantilise sooja õhumassi välja vahetas, nii nädalateks uus seis püsima jäi. Päike oli iseenesest ju tore. Ja üllataval kombel sulas lumi lõunanõlva kividel tema paistel isegi siis, kui varjus näitas 12 külmakraadi.
Kuid külm läks aina hullemaks. Kõige veidram oli see, et kui jätta kõrvale rannikujaamad, siis saarte sisemaa ja Ida-Eesti vahel ei olnud mingeid märkimisväärseid temperatuurierinevusi. Ilmekaks näiteks osutus 24. jaanuari hommik, mil selge oli nii läänes ja küllap ka idas, ent õhk võrreldavalt külm: -18 kraadi valitses Heltermaal ja isegi Hiiumaa talvisel n-ö soojapoolusel Kalanas (Ristnas), saare siseosas Nõmbal oli -23, mandril nii Kuusikul kui veel ida pool Eesti miinimumina -25 kraadi. Kuu lõpus lisandus nägu tarretama panev lõikav kagutuul, mis jõulisuselt tipnes 31. jaanuaril.
Esimese veebruari rahunemine ja -6 kraadi tundus juba lausa kevadena. Tihased pistsid laulma. Neid kuulates tundus selja taha jäänud jaanuar täieliku surmakuuna, hoolimata päikesepaistest. See jaanuaripäike oli liiga steriilne, ei laulnud tema paistel linnud ega midagi. Veebruar tõi aga kohe esimesed nokameloodiad. Kas tõesti tuleb ükskord ikkagi ka kevad…?
Seniks sain aga aias juba esimesi pakase “töö” tagajärgi hinnata. Tänavuse talve eripäraks oli, et külma oli palju, -23 kraadi (all orus maapinnal veel enamgi) ja lund väga vähe, kõigest paari tolli jagu. Õnneks niigi palju, et vähemalt pisikesed karuspalmid, araukaaria, iilekstammed ja muud sellised hädapäraste kohevate kuhilakeste sisse peita. Paljud mu aia elanikud pidid aga lumest väljas hakkama saama.
Täiesti vaimustavalt haljad ja vastupidavad on pontose rodod, kelle meile lähim looduslik kasvuala asub soojas Musta mere mõjulises Kagu-Bulgaarias. Ka euroopa ehk teravalehiste iileksite lehed on endiselt tumerohelised. Lausa uskumatult tubli on esimest talve õue jäänud lusitaania loorberkirsipuu. Tema katsetus tõotab tulla eelseisvatel aastatel vist vägagi põnev.
Harilikud loorberkirsipuud (Prunus laurocerasus) pakkusid juba sellel sulal väga erinevat pilti. Lumest välja ulatusid kolme eri vormi oksad. See, et ‘Rotundifolia’ laiad lehed täiesti pruunistusid, mind enam ei üllata. Pigem aga see, et ka ‘Otto Luykeni’ lehed on kõik mustjaspruunid. Ometi peetakse teda üheks külmakindlaimaks loorberkirsipuu sordiks. Küll aga üsna ainult natukese on näpistada saanud kitsasnooljad lehed loorberkirsipuul, kelle tõin mõne aasta eest Luua puukoolist. Seal on see vorm elus püsinud aastakümneid ja pehmematel aastatel üsna lopsakaks edenenud. Seega on tegu Eesti jaoks väga külmakindla ja väärtusliku sordiga. Ekstra sordinime tal aga polegi. Annaks näiteks nimeks ‘Luua Kange’’?
Kui loorberkirsipuude meil talvitumisega on nii ja naa, siis ehtsa loorberiga (Laurus nobilis) pigem naa. Ehk siis: ega ikka “lehe mette”. Ja samas justkui võiks edeneda. Olen mõne aasta kasvatanud loorberivitsu lume all, siiski need lõpuks hääbusid. Mullu sügisel istutasin metsaaeda maha viimase, liiga suureks paisunud kolme jala kõrguse loorberi, sest muud vahemerelised potitaimed nõudsid esikus oma ruumi. Kui jaanuaris temperatuur -10ni langes, kuhjasin talle ümber püstkoja karkassile kõik oma kolm kalli raha eest ostetud spets pakasekangast. Tüve alumise osa olin juba varem hiidroo lehtedesse mässinud.
Sula tulles harutasin pakasekangad lahti ja viisin tuppa kuivama. Loorberipuuke nägi esmapilgul välja selline, nagu katte alla minnes. Näeb nüüdki: ilus haljas lehestik, punakad viimase aasta võrsed terved. Pauk tuli aga sealt, kust ei osanud oodatagi: sootuks vanemate võrsete ja okste koor on liigagi mitmest kohast lahti lõhenenud. Miks ometi nii? Jääb mulje, justkui oleks nooremad loorberinääpsud pakastele vastupidavamad, kui juba veidi kosunud vanemad isendid. See käib risti vastu tavaarusaamale, et puu vanemaks saades tema külmakindlus paraneb. Loorberipuu puhul näikse asi sootuks äraspidine olevat.
Ainus lootus on, et mu loorberipuu tuleval suvel maa lähedalt siiski uued võsud kasvatab. Tõttöelda ega ma temast rohkemat päriselt uskunudki. Lihtsalt oli vahepeal selline pime lootus väikesele imele. Imet aga ei sündinud, sest paraku on meie talved loorberipuule tõesti liiga karmid.
