Eesti floora üks haruldusi on lood-angervars (Vincetoxicum hirundinaria).
Suisa nii vähelevinud, et esmalt kohtusin temaga hoopis Lätis, Väina jõe äärsel paekaldal. Alles hiljem nägin teda kodumail – Saaremaal Kübassaares.
Lood-angervars ongi eeskätt saaremaine taim. Lisaks leidub teda Muhus, Puhtus ja Kihnus. Ehkki välimuselt pole tegu teab mis rabava iludusega, jätavad tumeroheliste lehtede ja valgete tähtõitega kuni kahe jala kõrgused puhmad kuidagi soliidse mulje. Igatahes Kübassaares eristus see liik selgesti muust taimestikust.
Tänavu sügisel sain teada, et angervarre perekonnas on aga ka rohtseid liaane. Nimelt oktoobris Tallinna botaanikaaias. Olime oma ringkäiguga lõpule jõudnud ja puhkasime kuldse päikese paistel pingil ronitaimede osakonnas. Üks tore tuttav oli seal kevadistest Bulgaaria plaatanimetsadest leitud kreeka siidväädik (Periploca graeca). See liik on muuseas esindatud veelgi põhjapoolsemas Helsingi botaanikaaias.
Valmistusime lahkuma, kui mu pilk jäi elulõnga võrestikul 2–3 tolli pikkustele kõverikele helepruunidele kauntele. Elulõngal säärased viljad?! Lähemal uurimisel selgus, et segus elulõngaga väätis seal siiski üks teine, pehmenahkjate tumeroheliste lehtedega liaan. Nimesilt teadustas: Vincetoxicum nigrum ehk tume angervars.
Hiljem netist materjale otsides avanesid järjest vaid USA leheküljed. Eurooplased oma taimeliigist (levib looduslikult Portugalis, Hispaanias, Itaalias, Prantsusmaal ja Madalmaades) suurt ei seleta. USAs aga ollakse temaga vist suures hädas. Nimelt on tume angervars laialt naturaliseerunud põhja- ja kirdeosariikides ja Kalifornias, aga ka Kanadas Quebeckis. Lisaks kohevate lendkarvadega varustatud seemnetele levib taim ka sügavate maa-aluste risoomide abil.
Eestis on tume angervars haljastuses seni vist lausa tundmatu. Ei tea, kas ta muutuks laiema kultiveerimise korral invasiivseks ka meil? Iseenesest on tegu üpris dekoratiivse kuni 7 jala kõrguseks kasvava liaaniga. Nii lehed kui õied on üks-ühele sarnased meie saarte lood-angervarrega, ainult et tähtõied pole valged, vaid tumepurpurjad.
Angervarred kuuluvad angervarreliste sugukonda. Sugukonna ladinakeelne nimetus Asclepiadaceae viitab askleepiatele, kes on laialt levinud Ameerikas. Omapärane siidjaskleepias on harv ilutaim Eesti aedades. Märksa laiemalt tuntud on aga samasse sugukonda kuuluv meil toataimena kasvatatav vahalill.
