Peale väikest põiget üle piiri Austriasse jäi meil tagasi Tšehhis Břeclavi linnas kolm tundi Varssavi rongini. Nõnda kasutasime selle ära lihtsalt sihitult lonkimiseks.
Esmamulje: viimases sõjas on see linn vist tublisti pommiauke saanud. Rinnutsi on koos vanemad, väikeste kivimajade katkematud read (kõigil ilusad tellispunased katused peal), kohe kõrval kõrguvad tornilaadsed korrusmajad. Loomulikult siirdusime linna vanematele tänavatele.
Kohe Morava jõe naabruses köitis meid ühte uhket sajanditagust villat ümbritsev aed. See oli õige kitsuke, ent seda kirevamalt külluslik. Leidus koht ka kivirahnudest ümbritsetud tiigikesele. Segiläbi vohasid idaelupuud, hall nulg, süüria hibisk, suur igihaljas kurdlehine lodjapuu, täitsa puukujuline õhulise võraga tamarisk, ohtralt igihaljaid jaapani kikkapuid ja iileksisorte, paar meetrit kõrged viigipuud, ühel viljapunnidki küljes. Tšehhi kaguosas on maa soojeimad suved, sestap on täiesti võimalik seal viigisaaki saada.
Kuid siis avanes karm pilt, mis näitas kliima piire: üks madalam ja teine ligi kaks mmeetrit kõrge kiuline karuspalmitüvi, millel otsas ei ainsamatki haljast liblet. Lihtsalt tüvetüügas õieli, teadustamas – Tšehhimaa ei ole kahjuks palmimaa. Ungaris juba peavad vastu, kuid siin mitte. Tjah, kui juba Kagu-Tšehhis karuspalm ellu ei jää, mis siis veel Hiiumaast rääkida! Kuigi seni on mu nääpsud kolm talve lumevaiba all vastu pidanud…
Břeclavi tänavate ja kõnniteede vahele jäävad kõikjal kitsad mullaribad. Vaid harva on need murused, enamjaolt aga hoopis lõpututeks lillepeenardeks muudetud. Aina saatsid meid ridade viisi roosid, tääkliiliad, hortensiad, siidpöörised, lavendlid, ogaõunad, igihaljad juliana kukerpuud, pukspuud, jaapani kikkapuud ja aukuubad. Kümnejalased budleiad õitsesid ja lõhnasid veel tol 20. oktoobripäevalgi. Õisi täis olid ka kannad ja kõrged riitsinused. Kannad ja riitsinused näitasid, et see kant oli öökülmadest pääsenud, samas kui tugevad hallad olid juba rüüstanud kõik Ungari suvelillepeenrad.
See oli ääretult lummav hulkumine neil roosilistel ja muidu kirevhaljastel tänavatel. Aina uued sihid ühekordsete majakeste tunneleis haarasid meid kaasa. Ilus oli. Kas meil Eestis leidub mõni taoline lõputute lillepeenardega tänav?
Kõndisime seni, kuni äkki madalate telliskatuste tagant sööstsid üles sovetiaja karpmajade tornid. Kontrast oli väga lõikav, tundsime end kui muinasjutumaailmast välja rebituina.
Võibolla ei ole Břeclav Kesk-Euroopas midagi harukordset oma haljastuse poolest. Teisalt siiski päris iga linnake taoline kah pole. Kui läbi peaksite juhtuma sõitma, tasuks Břeclavis igatahes paar tunnikest vahepeatuseks võtta. Seda linnakest läbib kadestamisväärne rongiliiklus: Viini, Bratislavasse, Budapesti, Prahasse, Berliini, Hamburgi, Varssavisse.
