Audakul kasvavad ühed Eesti suuremad Kalifornia ebaküpressid. Ligi kuuekümne aasta eest istutatud puud on sihvakad ja kõrged. No 15 meetrit vähemalt.
Nende tüved meenutavad veidi mammutipuud. Jämedaima, alt koonusja tüve läbimõõt küünib jalamil kahe jala ehk 60 sentimeetrini. Tegelikult kasvab Eesti vast vanim ja jämedaim kalifornia ebaküpress Muhumaal, ent tolle avastusretk jäi järgmiseks korraks.
Ülespürgivalt puukujulisena kasvab rühm hiibapuid. Eestis kipuvad nad enamasti laiaks põõsaks kujunema, siin aga viiemeetrised paljulubavad puud. Nende ette on istutatud jaapani krüptomeeria. Viskab teine väga hästi, juba kolmemeetrine. Pehmemad talved on sellele, meil varem lootusetuks peetud Jaapani templiaedade pühale sugi-puule silmnähtavalt kasuks tulnud.
Ka metasekvoiad on päris toredasti edenenud. Hetkel uhkeldasid nad võrsete langetamise eelses punases värvis.
Edasi lummasid üha mitmesugused lehtpuud ja põõsad. Igihaljas Juliana kukerpuu, talihaljas tuliastel ning harjumuspäratu heitlehine männasiileks (Ilex verticillata). Polegi nagu miski õige iileks. Ülepea ulatuv põõsas oli täis punaseid vilju. Korjaks mõne? Kuid iileksi seemnete idanemine võtab vahel lausa hulk aastaid, nii et parem vist mitte jändama hakata…
Küll noppisin mõne euroopa humalpöögi (Ostrya carpinifolia) rippuva humalaliku vilikonna. Imekspandav, et see veerandsajandi eest istutatud liik end Audakul nii hästi tunneb, aina üles visanud, kolmeharuline puu juba oma kaheksameetrine. Päritolult tegelikult lähisvahemereliste metsade asukas. Nõnda nagu ka õissaared, kes Audakul samuti suurepäraselt hakkama saavad ja siin sageli õitsevad.
Huvitavad on kastanipuud. Ameerikast pärit Castanea dentata on viiemeetrine, Castanea sativa omapärane kitsaslehine sort ‘Aspleniifolia’ suisa seitse meetrit kõrge.
Pöökidest ei maksa muidugi rääkidagi, korralikud puud teised. Neist üks juba raagus, teine ilutses veel langemiseelses kollases lehestikus.
Ikka ei väsi mind üllatamast siinsed himaalaja hortensiad (Hydrangea heteromalla). Hortensiad seostuvad mulle ikka põõsastega, need siin aga on viiemeetrised puukesed.
Esindatud on reliktne, jääaja vaid Albaania ja Kosovo aladel üle elanud euroopa forsüütia. Meie mõistes dendroloogiline haruldus on nüüd kanepi ja humalaga ühte sugukonda tõstetud kaukaasia tseltis, esialgu siin 2 meetrit kõrge puukesena.
Botaanikaaia tagumine ots jäi sedakorda sootuks käimata, sest lühike sügispäev surus takka – plaanis oli veel põigata Saaremaa lääne- ja loodeserva.
Audaku lõpumaiuspalaks said kaks Aasia päritolu põõsaspuud. Pagunipuu (Pterostyrax hispida) oli nii tore lopsakroheline ülepea kõrguv põõsas, okstel viljad rippu. Selline eksoot viljub siinsamas Saaremaal!
Veelgi ägedam on Styrax obassia. Väga hoogsalt kõrgust viskav on ta siin. Suured ümarad lehed parajasti kaunilt sügiskuldsed. See on võrdlemisi nõudlik liik. Mul koduaias andis kunagi Poolast toodud ümaralehisne stüüraks tänavu vist otsad. Siin Audakul pakatab aga kasvulustist, et kohe päris kadedaks teeb…
