Connect with us

Varese lood

Ambrapuude pelgupaik 2.

Petaloudese oru jalutusraja alumise osa läbimine käis meil imelikult kähku. Maadlesin jupsiva fotoaparaadiga ja sain selle tõrgete vahepeal mõned halvad fotod. Sekka vaatasin ikka pisut ümbrust ka.
Värelevat oja, suurt kunstlikku koske, väikseid vahuseid kosekesi, paekivirahne, järsakute selaginelle (Selaginella denticulata), mürdipõõsaid, stüüraksit, vägevaid palgimõõtu küpresse, paari plaatanit, eeskätt aga ambrapuid. Osa neist on õige vanad ja suured, küllap kogu Roodose saarel kõige enam korraliku ambrapuumetsa meeleolu loovad.
Ja juba olimegi kohviku ja  pöörlevate postkaardiväljapanekuteni jõudnud. Tehtud, linnuke kirjas – Petaloudeses käidud! Sellisena polnud ma oma unelmate sihtpunkti külastust ette kujutanud. Ühest küljest häiris jupsiva fotokaga maadlemine, eeskätt aga seda orulõiku ümbritsevad traattarad. Olime justkui mingis aias või pargis, aga mitte ehtsas looduslikus ambrapuude kasvupaigas. Tahtsin metsikut loodust, mitte nõnda välja ehitatud ala.
Kuid õnneks kasvavad Petaloudesest allavoolu kümned ja kümned ambrapuud ka niisama, vabalt, ilma igasuguse tarastamiseta. See oli juba palju rohkem minu maitse järgi.
Siiski päris vabaks veel asjad ei läinud. Nüüd sattusime militaaralale, mis sel hetkel õnneks välja surnud. Nõnda võisime rahumeeli läbi jalutada ka teed tõkestavast lasketiirust, hoolimata, et keelusiltidele olid hoiatavad kuuliaugud sisse lastud. No leidsid need sõjardid ikka koha kuhu oma suvaline harjutusala teha – ainulaadsele Euroopa kõige rikkalikumale ambrapuude kasvualale! Üldse tundub, et ega kreeklased oma suurest haruldusest suuremat hooli – seda peegeldab juba kasvõi tõik, et netiavarustes on ülivähe kreekakeelseid ida-ambrapuu materjale. Eks see Petaloudesegi kaitseala ja tarastamine on mitte ambrapuude, vaid hoopis liblikate pärast.
Kõik oli vaikne ja rahulik ning hoolimata jahedast aprillituulest lõõskas päike nii karmilt nagu ta vaid sel Põhja-Aafrika laiuskraadil teha suudab. Leidsime korraks varju võimsa seitsmejalase tüveläbimõõduga õõnsa õlipuu all.
Kuid ambrapuud kutsusid peagi enda juurde tagasi. Ojaorg madaldus, selle kulgu märkisid juba eemalt helerohelises lehes ambrapuud ja mõned plaatanid. Leidsime idüllilise koha oja ääres, et pidada maha üks eine ja siesta. Olime seal korraks nagu parasvöötmesse tagasi jõudnud: heitlehiste ambrapuude värelevas varjus, hõredal haljal rohul. Siin olnud gariig. Imelik, et juba nii kiiresti suvalist rohtu hindama hakkasin. Mõnus oli seal pärast sööki lebaskleda. Niisama rohul, kuulata oja vulinat ja metsalinnu vidinat, jälgida päikselaikude mänglemist läbi ambrapuuvõrade ja kiirte helke tumedatel läikivatel mürdipõõsaste lehtedel. Mürdid olid siin suisa üle 4 m kõrged, veel kõrgemaks osutus aga igihaljas vahemere türnpuu (Rhamnus alaternus). Igihaljad olid ka värvitammed ja õlipuud, samuti mastikspistaatsiad. Meeldivatest kevadlõhnadest aga ei saanud kahjuks eriti juttu olla. Lohevõhk (Dracunculus vulgaris) ja täpilise kandelehega lehkav aarum (Arum discoridis) saatsid aegajalt eriti intensiivselt õhku mädaneva laiba hapukat lehka. On ikka jõledad lilled! Ise väliselt nii lopsakad ja kaunid, aga vahi milline raipekärbestele suunatud nutikas kohastumus!
Viimaks korjasime oma seitse asja kokku ja jätkasime teekonda allavoolu. Kohe jäi ette imeilus niit õlipuudega, puude ümber lilla- ja valgeõielisi tsistuste ehk kiviroosikute põõsakesi. Suvalised vahemerelised niidud näevad välja nagu iluduskonkursi võiduaiad! Värvitammed olid siin suisa 10 m kõrged, lisandus mullu Bulgaariast tuttavaid pikliku lehega mandlilehiseid ehk rumeenia pirnipuid. Kaunid olid laiuvad soomustammed (Quercus macrolepis), kuid nende lummusesse langesin ma mõned päevad hiljem Rodini orus. Täna oli Petaloudese ambrapuude päev.
Jõudsime militaaralalt välja ja seal nad ikka aina jätkusid allavoolu, ise nii rikkalikult rohelised, saades naabriks lageda nõlva hõbejaid õlipuid või sukeldudes kreeta männi õhulisse metsa. Vabalt laiutavad ambrapuud näisid eemalt meie hariliku tammena. Kuid need graatsilised tähtjad lehed, vastuolus võra rässakuse ja pikikorbalise tüvega… Küll ma mõistatasin, mida nad mulle küll meenutavad? Midagi tuttavat oli selles veidras kombinatsioonis. Viimaks lahvatas: kalopaanaks! Justnagu jah kalopaanaksi moodi. Siiski pole see Kaug-Ida araalialiste sugukonna esindaja ambrapuuga üldse sugulane ja välimuse sarnasus on puhtjuhuslik. Ambrapuud kuuluvad nõiapuuliste sugukonda ja — olevat laiemalt võttes hoopis plaatanitega suguluses.
Me oleks vist jäänudki mööda oja allavoolu kõndima, kasvõi miilide viisi, kasvõi mereni välja. Kuid siis, miilijagu Petaloudese tarastatud alast allavoolu, sai ambrapuude maastik järsult otsa. Edasi tulid vaid plaatanid. Euroopa mõistes on ju ka idaplaatanid paras haruldus ja maailmajao kagunuka uunikum, kuid mis parata: sel ambrapuude leidmise pidupäeval mõjusid isegi plaatanid üpris argistena.

Veel lugemist:

Uudised

Hiiumaa muuseumi selle suve üks suurimaid ettevõtmisi on traditsioonilisel kombel villa ja riide potisiniseks värvimine. See tähendab aga, et muuseumil on vaja sadade liitrite...

Uudised

Kui linnainimesed on harjunud uuesti poodi lippama, kui miski otsa sai või ostmata ununes, siis nüüd on selline võimalus ka kõplastel – suviti on...

Uudised

Kärdla Sadama tänava Suurtrummi remonditakse sel aastal, suur osa tänavast ehitatakse põhjalikult ümber aga järgmisel aastal.  Praegu on Sadama tänaval töös paralleelselt kaks projekti....

Digileht

Hiiu Leht 24.mail Liitri kusega saab tasuta muuseumisse Tobiase sünnipäeva tähistatakse kuue kontserdiga Kõpu sai lõpuks poe Kolme bussipeatusega Jausa Valimissõnumit pea laotama ühtlaselt...