Ahto Kaasik Hiis on maha raiutud viimase mõne päeva jooksul ja eile veeti seal hiiepuid kokku. Eilsel riigipühaks kuulutatud suvistepühal hingelõikavalt kurva linnulaulu saatel oli sellist asja väga paha näha. Raske on jagada, kuid vaikida oleks ka vale. Kirjutan kasvõi nende lindude ja teiste elusolendite eest, kes ei saa ise siin sõna võtta. Kirjutan ka oma laste nimel, kes väärivad paremat Eestit.
Umbvenelasest traktorijuht vedas eile päikeseloojangu eel Aburi hiie haljaid puid suurde riita. Küsisin talt, kuidas siis nüüd niimoodi, et riigipühal on saadetud inimene siia tööle, kuid ta kordas aina, et tema ei tea midagi, küsige ülemuselt. Koju jõudes leidsin postkastist Väike-Maarja valla pärandkultuuri inventeerija Annika Michelsoni sõnumi, kus ta teatas, et Aburi hiiemets on maha raiutud. Laupäeval mööda sõites ei märganud ta midagi, kuid pühapäeva õhtul olid puud juba riidas. Teadsin seda kurba tõsiasja juba isegi.
Suurte põldude vahel asuv 1,5 ha suurune Aburi hiis oli nagu elurikkuse oaas, kus kümned linnud, pisiimetajad, roomajad ja lugematu hulk taime- ja putukaliike leidis varjupaika. Maha raiutud hiis on püsinud mõisa ajast peale metsana ja seal asub ka Hiiemäe tipp. Hiiemäe idapoolne osa on aga juba varem põlluks muudetud. Aja jooksul on hiiemetsas kooslused vaheldunud. Kohanimeuurija Eduard Lepik kirjutas 1976. aastal, et Hiielepikuna tuntud metsatukas kasvavad vaid kuused. Nii oli see kuni 2010. a augustitormini, mis murdis suurema osa hiiekuuskedest ja tegi taas ruumi lehtpuudele. Osad enam kui sajandivanustest kuuskedest jäid siiski kasvama. Tuulemurd aga pakkus väärtuslikku elupaika paljudele teistelegi liikidele. Hiis tähendab looduslikku muutumist.
19. sajandi mõisakaardil on hiiemetsas asuva kõrgendiku kohale märgitud Ije mäggi. Kohapärimused kõnelevad aga suurtest hiiepidudest, kiviks moondatud inimesest ja hiide tekkinud kuristikust. Rohkesti kive ja org on hiiealal praegugi näha. Pühadest mainitakse jaanilaupäeva, andidest härga ja lammast ning jumalatest-vaimudest Ukut, Taarat ning valges rõivas naist. Hiis on andnud nime ka naabruses asuvale Hiiemäe talule. 20. sajandi alguses rajati hiiemetsa lääneossa asundustalu, kuid see hävis peagi sarnaselt kümnete teiste hiitesse ehitatud taludega. Hiis sobib hästi külastamiseks, kuid seal elamine mõjub inimesele hukutavalt.
Mõned aastad tagasi kanti Aburi hiis RMK pärandkultuuri kaardile. Kahjuks vales kohas nagu sel kaardil mujalgi näha võib. 2018. a valminud looduslike pühapaikade kaardil on Aburi hiis siiski õiges kohas. Paraku käskis keskkonnaministeerium pühapaikade kaardi mõni kuu hiljem nii metsaportaalist kui ka maa-ameti geoportaalist maha võtta, sest mõned suuremad metsafirmad nõudsid seda. Pühapaikade kaart on saadetud siiski kõigile FSC kontrollitud puidu serdi ettevõtetele ja samuti on see avaldatud hiiepaik.ee lehel. Alates 20.03.2018 peavad FSC kontrollitud puidu serti omavad u 350 ettevõtet tõendama, et nad pole oma toodete tegemisel kasutanud looduslikust pühapaigast raiutud puitu.
Eesti rahvatarkus või rahvuslik eetikakoodeks keelab linnupesi lõhkuda, linnupoegi häirida ja kevad-suvisel ajal metsa langetada. Linnupoegade tapmine nagu ka hiiepuude rüüstamine on üks suurimaid eksimusi, millele järgneb paratamatult raske haigus, õnnetused või ka surm. Õnnetused tabavad nii käskijat kui ka kuritöö täideviijat. Paraku juhtuvad õnnetused ka nende rüüstajatega, kes ei teadnud pühapaiga olemasolust ja tavadest. Selle kohta leidub sadu kurbi näiteid kaugemast ja lähemast minevikust ning ka tänapäevast. Mõningaid näiteid leiab ka raamatutest “Põlised pühapaigad” (2016) ja “Pühapaikade teejuht” (2017, 2019).
Ma ei tea, kes on Aburi hiie omanik ja ei tahagi teada. Igaüks meist valib ja teenib välja oma saatuse. Küll aga huvitab mind, mida me saame teha selleks, et meie pühapaiku enam ei rüüstataks ja linnupoegi ei tapetaks. Saab ju paremini? Eesti riigis ju peab saama hoida esivanemate pärandit ja austada põliseid tavasid? Muidu on see vaid nime poolest Eesti riik.
Kaitse
Aburi hiiemets pole võetud kaitse alla, kuid 2008. a ühines Eesti Rahvusvahelise Looduskaitseliidu resolutsiooniga, millega hiied jt looduslikud pühapaigad tunnistati inimkonna vanimateks kaitsealadeks. Ühtlasi kinnitati juhend, mille kohaselt pühapaiku hallatakse põlisrahva tavasid järgides. Eesti looduskaitseseadus keelab pesitsevate lindude häirimise ning paljud organisatsioonid on nõudnud üleüldise raierahu kehtestamist lindude pesitsemise ajal.
Kokkuvõte
Sõltumata sellest, kas maaomanik hiiest teadis või ei, on lindude pesitsemise ajal metsa raiumine taunitav. Miski ei õigusta linnupesade lõhkumist ja linnupoegade tapmist. Seda keelab ka looduskaitseseadus. Kuna riik peatas looduslike pühapaikade täiemahulise kaardistamise 2015. a on tuhanded hiiepaigad jt põlised looduslikud pühapaigad hävimas unustamise ja majandustegevuse tõttu.
Ahto Kaasik
Maavalla Koda
