Eesti esimene safraniaed õitseb Kõpus

Kui Meelis Laube luges safrani kasvatamisest Gotlandil, tekkis tal mõte, et sellisel juhul peaks see eksootiline ja kallis vürts kasvama ka Eestis.
“Vaatasin, et kliima ja mullastik peaks olema sama – peaks proovima,” ütles safraniaia rajaja. Kasvukohaks valisid Meelis ja Kersti pehme kliima ja puhta loodusega Kõpu poolsaare.
Nende kolmelapseline pere on pikalt olnud suvehiidlased, kaks aastat tagasi hakkasid nad Hiiumaal käima tihedamini ja nüüdseks on nad siin põllupidajad.
Esmalt prooviti kaks aastat tagasi 2500 safrani­krookuse sibulaga, kas see siin üldse kasvab ja mida see töö tähendab. “Kõik sai väikeses koguses järgi proovitud,” kinnitas Meelis Laube.
Suurem ettevõtmine sai alguse siis, kui Hollandist saabus 44 kasti, mille sisu, 55 000 safrani sibulat, said Kõpu poolsaare mulda tärkamist ootama. Selle märkimis­väärse koguse safrani­krookuse sibulaid panid nad mulda oma perega ja paari sõbra kaasabil mullu augusti alguses looduslikule rohumaale rajatud põllule. Tänu puhtale maale saavad nad safranit kasvatada kemikaalide­vabalt.
“Eraldi väärib märkimist, et üks seitsmeaastane poiss teenis oma esimese palga sibulate istutamisega. Päris uhke algus CVsse – aitasin rajada Eesti esimest safrani­kasvatust – väärib tähistamist!” oli isa rõõmus pere vanima poja töökuse ja abi üle.
Kolm safraniniidikest
Lilled lõid õide oktoobris ning siis algas mahukas käsitsitöö. “Parima kvaliteediga safrani saab õiest, mis on korjatud kohe koidikul, kui õis hakkab esimest korda avanema,” selgitas Meelis Laube. “Isegi veidi uskumatu on vaadata seda õiteilu sombuseks tõmbuvas ja jahedas Hiiumaa sügises. Lillakad õied ja nende iseloomulik lõhn ongi tükike lõunamaist eksootikat.”
Safranit kui maitseainet saab safrankrookuse õies asuvatest emakasuudme pikendustest, nn safraniniitidest, mis õiest eemaldatakse ning mille kuivatamise järel ongi safran kasutusvalmis. Igas õies on neid punaseid niidikesi ainult kolm.
Suurest töömahust annavad aimu järgmised arvud: ühe grammi kuivatatud safrani saamiseks on vaja 250–300 õit ehk teisisõnu – ühe kilogrammi safrani saamiseks on vaja keskmiselt 250 000 õit.
“Seega õite kogus, mille peab käsitsi avama ja millest eraldama safraniniidid, on hirmuäratavalt suur ja aega kulub palju,” andis Laube aimu töömahust. Seni on siiski töödega hakkama saadud oma perega.
Maitseb hirvedelegi
Esimese saagi kohta pidi Meelis tõdema, et sellega ei läinud päris nii nagu nad lootsid. “Proovikasvatuse aegu sai vaadatud, kas loomad tulevad lillesibulaid sööma. Siis olid vaid mõned üksikud jäljed peenras näha, kuid ei midagi kahjutegevat,” märkis ta. “Möödunud aastal, kui lilled hakkasid õitsema, siis teise ja kolmanda korje vahel avastasid hirved selle põllu. Maa on pehme, hirved tallasid seda kõvasti ja kõvasti ka sõid, rikkudes saagi päris korralikult ära.” Nii tuligi kiiruga teha ümber põllumaa ulukitõkke aed ja lõpuks hakkasid safrankrookused uuesti õitsema!
Arvestuslikult saab 55 000 sibula õisikutest kuni kilo safranit. Möödunud aasta saagiks saadi paarisaja grammi kanti. Meelis Laube sõnul oleks esimese aasta saagiks ideaalis pidanud olema 500 kuni 600 grammi.
Safrani maitse- ja värvus­omaduse tugevusest annab aimu see, et ühe roa valmistamiseks kulub safranit kuni 0,5 grammi. Nii on ka nende safran 0,5grammistes pakendites. Ettevõtte koduleht www.eestisafran.ee ja e-pood on tellimuste tegemiseks avatud ja toimivad.
Hiiumaine safran
Nähtud vaev saab siiski kuhjaga tasutud, kui lauale jõuavad safranimaitselised kuld­kollased road,” kinnitas Meelis.
“Kuna safran oli meie endi jaoks uus maitse­aine, siis oleme saanud proovida ja katsetada, kuidas see erinevates toitudes välja näeb ja mis maitset annab.”
Nii on nad koduköögis safraniga maitsestanud nii magusaid kui soolaseid roogasid. “Üks huvitavamaid oli Iraani rahvustoit, riisi-kana roog, kus põnev oli see, et tuli sibul koos rosinatega praadida,” jagas ta pere kulinaarseid katsetusi. Ja lisas, et senise kogemuse põhjal eelistab ta pigem ikka magusaid safranitooteid, näiteks safranisaia.
Paari pagarikojaga, ka ette­võttega Hiiumaa Köök ja Pagar, on juba räägitud ja Laube ütles, et neil on täitsa huvi proovida. Tõsi, siis oleks ka praegusest suuremat kogust safranit vaja. Kuna saak seekord hirvede tõttu loodetust väiksemaks jäi, müüakse see jaeklientidele.
“Vaatame, mida järgmine aasta toob,” ei kaota Meelis Laube lootust. “Nii tore oleks, kui mõni pagaritöökoda teeks sellest tooteid.”
Sibula viieaastane elutsükkel
Safranikrookuse sibul on mullas keskmiselt viis aastat. Sibula elutsükkel on neli kuni kuus aastat, siis tuleb see maa seest üles võtta. Sibul kasvatab nagu tavaline sibullill omale tütarsibulad ümber. Need tuleb ümbert ära võtta, panna paariks aastaks eraldi peenrasse kasvama, seejärel ümber istutada ja alles siis hakkavad ka tütarsibulad saaki kandma.
Sõbra maatükk, kuhu safranikrookuse põld rajatud sai, seisis jõude ja Meelis kasutas võimalust Eesti mõistes unikaalse ettevõtmise ellukutsumiseks. Küsimusele, kust tuli julgus nii haruldaseks ettevõtmiseks, vastas ta, et on oma peres näinud, mis on aiandus ning hobikorras sellega isegi tegelenud. Sealt tuli ka julgus safranikasvatuseks.