ERAKOGU Nelja-poisi-neljapäeval sündis esimene laps öösel kell 3.44. Ka oma vanematele, Marys ja Even Suislepale on ta esimene laps. Tähtaeg oli olnud küll mõni päev varem, kuid isa sõnul valis pisike hoolega sünniaega, et jätkata suguvõsa meespere traditsiooni – nii isa Eveni kui vanaisa Ennu sünnipäev on samuti 23. kuupäeval, aga novembrikuus.
Poiss sai nimeks Simon. “See nimi kuidagi tuli meie juurde,” rääkis Marys. Valikus oli teisigi variante, aga see nimi kerkis äkki esile ja hakkas kohe meeldima. Selleks, et olla kindlad nime sobivuses, võtsid nad natuke aega, et ennast ja last nimega harjutada ja veenduda, et pojale samuti tema tulevane nimi meeldib. Nädalaga oli otsus tehtud. Siis tehti nimi teatavaks pereliikmetele ja tuttavatele ning registreeriti see ametlikult.
Kohe esimestest kodusolemise päevadest peale on Simon olnud ema-isa arvates tubli ja asjalik. Ta elab rõõmsasti oma beebi-elu ja peab lugu värskest õhust. Koos on tutvutud talueluga, muuhulgas käidud töötavaid traktoreidki uudistamas.
Kristine ja Reino Oago poeg nägi ilmavalgust kell 4.46. Varem oli nende peres kaks poega – kaheksaaastane Hugo ning kahe ja pooleaastane Haro. Kolmas poeg sai nimeks Hiio.
Ema sõnul on vanemad vennad pere pesamuna kenasti vastu võtnud – Hugo oma kiirema päevakava juures veidi tagasihoidlikumalt kui Haro, kes on võtnud suure venna rolli üpris tõsiselt. Tema arvates tuleks läbi une veidi käginat tegev tita juba kaissu võtta.
Kuuajane beebi on ema sõnul tubli, sööb hästi ja magab palju. “Meie lastel on õnneks abivalmid vanaemad, kes aitavad just vanemate poistega,” rääkis Kristine, pidades silmas näiteks trenniviimist või ujumaskäimist. Ta on tähele pannud, et iga lapse sünniga lisandub lapsevanemale uusi teadmisi ja väärtushinnanguid ja eriti on lapsed õpetanud seda, kuidas väärtustada aega.
Pealelõunased lapsed
Merje Rohtvee tõi septembri lõpus ilmale oma seitsmenda lapse. Kaks esimest last on sündinud Tallinnas, teised Kärdlas, sest Merje sõnul on tal tekkinud siinsete arstide suhtes usaldus. Igapäevaselt elab pere Haapsalus, ent mõlemad vanemad – nii Merje kui Rainer on Hiiumaa juurtega.
Merje Rohtvee rääkis, et ta on eelistanud lastele nime panekul tähekombinatsioone, mis tüdrukute puhul algavad tähtedega MER, nagu tema enda nimi, aga poiste puhul on nimede alguses MAR. Tema kõigil lastel on mitu nime. Septembris sündinud poeg sai nimeks Marvin Rainar Kaimar.
Nime registreerimisega läks nende peres peaaegu kuu aega ning lapse ema plaanib võtta advokaadi ja pöörduda kohtusse, kuna vanematel on arusaamatusi, mida omavahel ei ole saadud lahendada. Praegu kasvatab ta üksi viit alaealist last, kellest kõige vanem õpib 1. klassis.
“Ma saan hakkama,” kinnitas Merje, aga mõnikord on keerulisi olukordi – näiteks siis, kui tal on vaja iganädalaselt käia kõige noorema lapsega perearsti juures. Väljaminek mitme pisikese lapsega on omamoodi ettevõtmine, lapsehoidja leidmine samuti. Arsti jälgimist aga on vaja, kuna Marvini kaal ei ole piisavalt palju suurenenud.
“Nüüd hakkame kosuma,” rõõmustas ta ja rääkis, et kaalutõusuks on nad perearsti soovitusel proovinud nii lisatoitu kui magamise ajal kaissuvõtmist, mis pidi olema kõige parem kosutusviis. See aga on teistes lastes armukadedust tekitanud. Eriti keeruline on väikevennaga leppida aasta ja kuue kuu vanusel vanemal vennal, kelle jaoks muudatused olid kõige suuremad, alates näiteks sellest, et ta pidi ema haiglasoleku ajal viis päeva olema koos isaga, kes temaga varem ei olnud tegelenud.
“Olen üks nendest, kellel on probleem probleemi otsa,” mainis Merje jutu sees, viidates tõsiasjale, et sugugi alati ei lähe pereasjad nii ladusalt kui sooviks.
Neljast sama sünnipäevaga poisist kõige hilisem sünniaeg – kell 15.53 – oli Elisabeth Kiiveri ja tema elukaaslase Remi pojal, kes on pere esiklaps. “Meil oli olemas nimekiri nimedest,” rääkis poisi ema, aga neist ükski polnud päris see õige. Kui ta ühel hetkel pakkus välja nime Hugo, sobis see lapse isa meelest ka ja nii jäigi.
Kodusolemise esimesed päevad läksid üksteisega harjumise tähe all. “Kõik päevad ei ole vennad, aga sellegipoolest on kõik päevad erilised ja head koos oma pere ja pisikesega,” ütles noor ema. Tähtsal kohal on nende peres vanavanemad, seda eriti seetõttu, et nad on olnud alati olemas, kui abi on vajatud.
Lapse sünniga seotud kõige suuremaks muutuseks peab Elisabeth kasvanud vastutustunnet, kannatlikkust ja rahulikkust. Ta üritab võimalikult vähe muretseda, võtta päev korraga ja nautida iga hetke ning tõdes, et lapse isa muretsevat temast isegi rohkem. “Elu on teinud täieliku kannapöörde Hugo sünniga, naudime lapsevanemateks olemist ja anname endast kõik, et temast kasvaks üks suur ja tubli poiss meile.”
Mõeldes kuu aega tagasi sünnitusosakonnas viibitud ajale, oli Elisabethi sõnul kõige suuremaks toeks seal tema elukaaslane.
Nagu nemad, nii ka teised sel päeval poja saanud vanemad ütlesid, et Hiiumaa haigla sünnitusosakonna tiim oli väga hooliv. Toetuse ja abi eest paluti öelda südamlik tänu ämmaemandatele – hommikul Kady Ruus ja pealelõunal Ruth Esta ning arstile, kelleks sel päeval oli Piret Pild.
